Täna hommikul jõudsin siis saarelt tagasi.
Magada sain vaid 3h vist.

Igatahes. Reedel jõudsime me saarele alles poole kahe paiku. Jäime väikeste valearvestuste tõttu üheteistkümnesest praamist maha. Kaheteistkümneselegi saime ime läbi.
Ainuke inimene, kes minuga viitsis kokku saada nii hilja oli Liisa. Olin tohutult rõõmus teda nähes. Võtsime siis Jutsi ja Etsi juurest kiriku võtmed ning panime asjad ära. Seejärel suundusime linna peale.
Linnas polnud midagi erilist teha enam. Nägime küll sõpru, kuid saime nendega vaid 10min koos olla.
Õnneks saime autoga Nelikasse. Seal konutasime oma tund aega ning rääkisime maast ja ilmast.
Peaksin mainima ka seda, et meid ehmatas üks rott. Üldiselt nagu selliseid asju ei karda, kuid kui tegu on kottpimeda kirikuga, siis võib mõni imelik häälitsus su ära ehmatada küll. *Muuseas ma panin hiljem rotile nimeks Petka. Seda küll ajutiselt arvatavasti, aga praegu on ta nimi selline.*
Magama sain alles kella nelja paiku.
Laupäeval ärkasin juba kell 10, kuna Sett ja Naatan otsustasid mürglit korraldada. Venitasin oma und veel pool tundi, kuni lõpuks kadus viimane kui unemõte peast ning kobisin oma toast välja.
Kuna Liisa oli palunud mul talle ärgates helistada, siis seda ma ka tegin. Juba poole tunni pärast oli tema kohal ning läksime taas linna peale.
Saime kokku Villu ja Mardiga, kes mõlemad olid äsja maalt tulnud. Kuulasime nende uudiseid ning läksime Mardiga poodi. Too ostis endale uued püksid ja särgi.
Alles hiljem tuli meile meelde, et lubasime ka Atsiga kokku saada. Meie kiiruse tõttu jõudsime aga kohtumispaika ikkagist enne teda.
Kui rahvas koos oli, läksime Kessu kohvikusse sööma. Õigemini, nemad läksid sööma, mina jooma. Seal rääkisime jälle kõigest mis pähe tuli. Praegugi muigan omaette, kuidas ma inimesi hädast välja aitan:P
Kahjuks pidi Mart edasi tõttama ning haaras endaga Atsi kaasa. Seega ei jäänud meil midagi muud üle, kui taas Nelika poole lonkida.
Liisa tahtis veel kodust läbi käia ning pea ära pesta, mis tähendas seda, et ma pidin istuma kaks tundi ihuüksi suures kirikus:P Aga ma olen suur tüdruk ning oskan oma aega sisustada(harva, aga tuleb ette). Istusin siis veidike seal ning hiljem otsustasin linna peale kondama minna. Õues sadas aga kergelt vihma. Lahe, või mis!
Päev ise möödus suhteliselt igavalt. Kolasin siis üksi linna peal ringi. Vahepeal käisin ka korra Weidelbergi(või, mis iganes selle koha nimi ka polnud) kohvikus kakaod joomas.
Õhtu hakkas aga tasapisi huvitavamaks minema.
Kella kuueks läksime me Liisaga Siionisse. Seal olid saksa misjonärid. Neil on omapärane ülistusviis. Üleüldiselt on kõik väga sarnane meie uuema ülistusega, kuid midagi on siiski teisiti. Nimelt on neil spontaanne ülistamine, mis meie mõistes tähendab seda, et kõik ei lähe alati nii nagu planeeritud. Võib öelda, et osati isegi improvisatsioon. Üks neist esinejatest olevat ka hiljem ülistades prohveteerinud, kuid kahjuks osa sellest jäi mul kuulmata.
Suundusin seitsmeks Keito poole. Kõik rahvas oli seal ning grillis. *Keitol on täna sünnipäev. Palju õnne:)* Hästi mõnus õhkkond oli. Sett ja Naatan leidsid endale võrdse sõbra, kellega mängida ning geto käepigistusi õppida - Atsi. Mind üllatab, kuidas inimestel on viitsimist ja pealehakkamist nii pikalt väikeste lastega tegeleda.:)
Vahepeal olin ma sellili muru peal maas. Nimelt otsustas Elisa minuga Matrixi stiilis võitlust teha. Loomulikult olin mina see tunduvalt kobam ning lõpetasin märjal murul naerukrampides. Tegelikult ma arvan, et tema on seda ala varemgi harrastanud...
Kusagil kella kümne paiku läksime taas kirikusse. Seal käisin Janekule peale, et me lahkuksime nagu plaanipäraselt, pühapäeva hommikul, mitte varem. Lõpuks, pärast pikki keelitamisi jäi minu sõna ikkagi peale ning sain minna sõpradega ringi liikuma.
Läksime taas Keito poole. Seal vaatasime veidi Eurovisiooni. Kusjuures peaaegu kõik meist arvasid, et tegu on totaalselt lolli üritusega, kuna enamus korraldajatest on "lillad." Sellise mulje jätsid meile ka osad esinejad. (Näiteks Ukraina, kes lõppkokkuvõttes teiseks jäi...)
Tüdinesime kiirelt telekast ning läksime õue. Mart kutsus takso järgi ning koheselt oli see inimesi täis. Mina, Villu, Romeo ja Liisa paraku peale ei mahtunud. Romm ja Villu olid ratastega, seega see ei loe. Igatahes tegin ma oma elu esimese jalgrattapulgal sõidu. Pean nentima, et jalgrattad, millel on käigu ja piduritrossid pulga peal, on tohutult ebameeldivad. Liisa aga keeldus kahekesi rattal sõitmast ning otsustas jala minna. Palus meil ees ära minna, et küll ta hiljem järgi jõuab.
Õige varsti olimegi kõik JR kõrval ning ajasime juttu. Kusjuures, me jõudsime ratastega enne kohale, kui need, kes taksoga läksid. Seisime päris tükk aega tegevusetult, kuni kellelgi tuli idee Allan välja kutsuda ning autoga sõitma minna. Paraku ei saanud me esialgu eriti pikka sõitu teha, sest autos oli üle kaheksa inimese. Seega kõvasti üle lubatud piiri(8 oli max). Ajapikku hakkasid aga inimesed laiali vajuma ning saime suunduda mere äärde.
Astusime autost välja, panime heli põhja ning seisime keset tupiktänavat ning ajasime juttu. Ahjaa, tantsisime ka, sest külm oli. Mõndasid meist vaevas ka uni. Mu jalad on siiamaani veidi ära põrutatud sellest hüplemisest, millega ma endale sooja tegin.
Kella poole nelja aegu otsustasime lõplikult, et igaüks läheb oma koju. Autole aetigi hääled sisse ning hakkasime inimesi ükshaaval kodudesse ära viskama, küll ühe, küll kahekaupa. Mina olin viimane, kes lahkus.
Nimelt oli Liisa koos kiriku võtmetega kodu poole tatsanud ning Janek magas juba ammu sügavat und. Õnneks on saarel nii toredad inimesed, kes ei oleks mul elusees lasknud ööd õues veeta ning oleksid isegi kuuse all ööbides oma sooja koha minule loovutanud.
Pärast viimast püüdlust kirikusse sisse saada tabas mind lõpuks õnn. Janek oli ärganud ning võttis telefoni vastu. Õige pea sain ma juba oma tuppa ning magasin viimase tunnikese sügavalt oma magamiskotis.
Kell viis läks sõit Kuivastu poole lahti. Jõudsime vabalt kella seitsmese praami peale. Midagi ma sellest tagasiteest kahjuks eriti ei mäleta, magasin end välja.
Koju jõudsin kella üheksaks. Ka siin toimus minu toimetamine kiiresti ning varsti vedelesingi oma soojade tekkide vahel põrandal ja magasin sügavalt.

Kella poole kolmeks vedasin end tantsima ning pärast seda taas koju. Veidi aega tagasi saabusin jälle tantsimas ning nüüd pean plaane, mis tulevikus tegema hakkan, kui load saan jne. Õppima hakkan kah varsti:P

*asjad ei ole enam normaalsed. Uudistes öeldi enne, et sel nädalavahetusel olevat kolm surmaga lõppenud autoõnnetust olnud. Kõikides sai surma üks inimene ja auto lendas teelt välja katusele...*
Jumal hoiab meid jätkuvalt