Enesega täiesti läbi.

Hommikul läksin vanematega juba kella kuue ajal linna. Tahtsin kella üheteistkümneks Nelipühisse jõuda.
Pärast kolme tundi autos unelemist ma otsustasingi seada sammud kesklinna poole.
Teenistus ise oli suhteliselt hea, kuid ajanappuse tõttu sain ma osa ainult algusest ning tähtsam pool jäi ära. Tulin Siimu autoga Sauele teenistusele, sest Lauri oli talt seda palunud.
Sauel olime ühe ajal. Sain siingi vaid tunnikese kohal olla, sest pidin tormama koju, õmblema kostüümi ning üles leidma salapäraselt kaduma läinud säärised. Tähtsam jutt jäi siingi kuulamata.
Kõige sellega sain siiski kuidagi ühele poole. Tormasin suure kiiruga koolimajja ning alles poolel teel meenus mulle, et olin oma trenniriided koju unustanud. Õnneks on mul väga abivalmid sõbrannad, kes on mulle nõus oma pükse laenama ning seetõttu sain ilma eriliste komplikatsioonideta tegeleda soojendusega.
Praegusel hetkel on tujumeeter suhteliselt madalal. Ma ju tõesti üritan teha kõike nii hästi kui võimalik, vahel see lihtsalt ei tule välja. Õudne:/

Kõige tobedam terve päeva juures on see, et kui sa arvad end olevat üle saanud mõndadest juhtumistest, siis tuleb keegi ja tuletab tahes tahtmata seda meelde. Sauel üks tüdruk Nõmmelt tunnistas, kuidas tema tuttavad olevat käinud Haapsalus kiirendamas ning 200km/h olevat selgunud, et autol pole pidureid. Ma lihtsalt ei taha enam selliseid teemasid kuulda. Ma tahan neid totakaid vagusid oma maailmas kinni kasvatada. Absoluutselt ei taha enam ühtegi kihutavat autot näha ega ühtegi sõna kihutamisest kuulda.
Täna sõitis minust mööda üks Calibra. Juhil oli pedaal suhteliselt põrandas ning ma tundsin, kuidas hakkan taas värisema. Ma lihtsalt ei taha, et keegi veel tõsisemalt viga saaks.
...Calibra...