esmaspäev, 24. märts 2014

Enne kui üldse midagi kelleltki laenad

Miks ma olen tundlik laenuteemadel? Arvan, et päris mitmed on minu puhul kokku puutunud sellega, et ma ei ole väga laenualdis inimene.
Eelisjoones just finantside koha pealt. Laenu andes tuleb alati arvestada võimalusega, et sa seda tagasi ei saagi. Mõneeuroste väljaminekutega on asi ok, olen ka ise mõnikord avastanud, et sularaha pole tarvilikul hetkel kaasas või pole seda piisavalt. Suuremaid summasid ei laena ma aga ei ise ega anna välja. Raha tõttu sõpru kaotada on jama. Õnneks pole mul finantside poolest kaotusi olnud ka.
Sama lugu on minu puhul aga ka asjadega. Arvestama peab alati võimalusega, et midagi juhtub. Olgu selleks siis riided, tehnika või sõiduvahendid. Tagatipuks läheb neid just siis tarvis, kui neid parasjagu käeulatuses pole.
Riiete puhul on tegu pigem sentimentaalse väärtusega või enamikel juhtudel sellega, et ma ei suuda oma pilkupüüdvaid esemeid teiste seljas komplimentidest ära kulutada. Jah, õnneks on see pigem vana teema juba, nii et küsige julgelt:)
Aga kõik muu, mille hind jääb üle 25euro, on juba raskem teema. Varasemad kogemused on näidanud, et pea alati juhtub midagi. Hakka sa siis sama seisukorda taastama või samaväärset asemele otsima või tuvastama, kas probleem tekkis loomulikust kulumisest või halvast kasutamisest. 
Või mis saab siis, kui juhtub see, muda enim kardame - kui teine sinult laenatud vahendiga õnnetusse sõidab ning kas elu kaotab või haiglasse satub. Lähed kohe pärast kojulaskmist arvega ukse taha või süüdistad ennast, et miks pidid laenama? Mis siis kui?
Alati jääb halb maik suhu. Mõlemale osapoolele.
Praegu võin viimase 6aasta jooksul tutvusringkonnas ligi 8juhtumit üles lugeda, mis tänini osapooli veidi torgivad. Väärtuses 25€-1750€ sh kellegi sugulase hinnaline pross ning kolm sõiduvahendit.
Laenates esemeid, tuleb hoolega kaaluda, kas su finantsolukord võimaldab vajadusel asja koheselt asendada ning mis saab siis kui sentimentaalse väärtusega vidin lootusetult ära kaob. Ja kas sina, laenajana, oled valmis asjast loobuma.

Ma ei taha öelda, et minust peab kaarega mööda käima, vaid pigem seda, et enne tuleb ka kõige mustemad stsenaariumid peas läbi mängida. Jumal tänatud, et ühtegi sellist sündmust lähiajal olnud ei ole, ega tule ka :)

Lihtsalt üks vaimu õhtune mõte

pühapäev, 9. veebruar 2014

Lõpetamisel peetud kõne 5. veebruar 2014


 Lisan siia oma lõpukõne teksti, mille esitasin 5. veebruaril 2014 oma lõpetamisel.



Lõpukõne Tallinna Tehnikaülikooli lõpetamisel 05.02.2014
Tere, armsad kaaslõpetajad, austatud õppejõud ning kallid sõbrad ja tuttavad. 
Täna on hea päev :)
 Meie kõrval istuvad koolikaaslased, kes on tänase päeva tähed. Mõned neist on olnud õppurid juba pikemat aega, teised aga need, kes nii-öelda esimese bussiga lõppsihtkohta jõudsid ja see siin ei ole kahjuks tasuta linnatransport. Mõned meie headest sõpradest, kellega koos koolitee ette võtsime, on alla andnud ja eelmises peatuses väljunud.
Kuid mis ime läbi meil õnnestus siia jõuda?
 Meil on olnud võrratuid inimesi, kes meid on julgustanud. Kellegi jaoks on see olnud õppejõud, sõber või perekonnaliige.
 Minu eelkäijaks ja suurimaks julgustajaks oli mu vanaema, kes ka ise oli TTÜ vilistlane. Ligi 60 aastat tagasi lõpetas ta kaubandusökonoomika eriala. Minu suurimaks sooviks oli see, et ta võiks mu üle uhkust tunda. 
Kui nüüd järele mõelda, arvan, et igaühel meist on südames keegi, kellele oleme tänulikud. Ärge kartke neile pärast aktuse lõppu juurde astuda või neile helistada, et neid kõige eest tänada.
 Häid asju kipume unustama.
 Alati ei ole meid julgustanud niivõrd toetajate sõnad, kuivõrd armastav pilk ja kaasamõtlemine. Just seda me oleme vajanud.
Me tahame tänada Teid, austatud direktor, et te meid alati olete rõõmustanud oma ootamatute külaskäikudega loengutesse. Te olete alati jaganud mõtteteri, mis jäävad meile pikaks ajaks meelde
 Tänan teid, tublid õppejõud, kõikide lõpetajate nimel, et te ei tüdinenud meile samu teemasid selgitamast ka siis, kui olime sellega juba pikka aega maadelnud ning kontrolltöid mitmeid kordi uuesti sooritamas käinud.
Head kaasteelised, säilitage kirge oma õpitud eriala vastu. Ei, ma ei mõtle, et me peaksime meeletult armastama neid numbreid meie arvutiekraanil või lugema tulevaste tehingute pealt saadavaid kümneid tuhandeid eurosid.
Ma mõtlen seda kirge, tuhinat, mis valdab sind siis, kui sa teed midagi, mis sulle meeldib ja su käed ei jõua nii kiirelt kirjutada ja jalad nii kiirelt joosta, kui su mõistus uusi lahendusi genereerib.
Meie aeg siin ülikoolis, majandusarvestuse, äri või kinnisvara erialal on nüüdseks läbi ja tuleb minna edasi.
Hiiumaa kirikuõpetaja Teedy Tüür on öelnud, et kadunud aega ja raisatud raha oskaks igaüks õigesti kasutada. Tal on õigus. Seetõttu soovin, et me kõik - nii armsad kaaslõpetajad kui saalisviibijad - oskaksime meile antud aega arukalt planeerida. Raha on meil võimalik alati uuesti juurde teenida, kuid ajaga nii ei ole.

____________________
Kõnet kirjutades avastasin, et mu ka mu vanaisa oli koos vanaemaga ülikooli lõpetanud. Nad õppisid mõlemad kaubandusökonoomika. Vanaisa lõpetas cum laude'ga. Minu jaoks oli see suur üllatus. Teadsin küll, et ta oli tark ja käis isegi Venemaal loenguid andmas, kuid, et ta lausa nii hästi lõpetas, seda ma ei teadnud. Olin vaid 10 aastane, kui tema siit ilmast lahkus ning seetõttu ei ole mul temast mälestusi tõsistest jutuajamistest või muust taolisest. Olin ju alles juntsu. 
 __________________
  Tahtsin, et mu kõne ei oleks mingisugune tüüptekst sellest, et kõik on läbi ja nüüd tuleb tööle minna või edasi õppida. Tahtsin jagada midagi, mis on mind edasi viinud ning mis mu südames põleb.


 Kõnet ette valmistades lugesin meeletul hulgal igasugu artikleid ja blogisid avaliku esinemise kohta. Olen meeletult kiire jutuga ning söön sõnalõppe. Suurt abi sain ma aadressilt http://avalikesinemine.net/ Tagasi vaadates kahetsen, et enne lõputöö kaitsmist juba seda lehte ei leidnud. Võtan edaspidi teadmiseks ja ootan järgmisi kordi, kui pean suu inimeste ees lahti tegema, et neile mingit infot või muud olulist edastada :)

Kõnet pidades sundisin end vägisi rahulikuks, kuid hiljem videot vaadates selgus, et natukene oleks veel pidanud hoogu maha võtma. :)

 

teisipäev, 14. jaanuar 2014

Lõputöö esitamise kadalipp

Tänane päev on olnud ikka täielik kadalipp...
 Hommik, ilus, päikesepaisteline.

Aega on nagu murdu. Tanklas pakutakse tasuta kuuma kohvi/kakaod. Seejärel hullupööra soodsad leiud Baltika kvartalist. Kõik on nagu liigagi ideaalne :D

 Siis selgub - trükikojas ei õnnestu lõputööd välja printida. Poole töö pealt lööb lehed segamini. Nende ettevõttesisesed arvutid (tööde sisseandmine ja printimine) ei ühildu ja saad 2x 30 lehekülge täiesti mõttetut paberit.
 Vahepeal otsustad autol parkimiskella sättida ja siis selgub, et pult ei tööta. Ei avane ei nupust, ei kusagilt. Ärasõit pole võimalik. Tasuline parkimine ja muu trill-trall :D Mõtled, et äkki saab kuidagi seest immot välja lülitada. Auto huilgab nagu viimsepäeva pasun :D Siis kutsud järgi oma printsi punasel hobusel ja selgub, et oleks võinud kapoti alt immo võtmega välja keerata. (Esialgu otsisin seda lülituskohta auto seest, kapoti alla polnud mõelnud vaadata).
 Seejärel tormad koju arvuti järele, et teha siis oma arvutis väike kontroll ja mõista, milles viga. Kindluse mõttes käid pärast arvuti võtmist läbi kontoritarvete poest, et oleks paberit, millele trükkida. (See trükikoda, kus hommikul käidud sai, langes kohe mõttest ära. Ei enam.) Lõpuks kohale jõudes selgub poole printimise pealt, et printeri tint sai otsa... 2h lõpliku esitamiseni.
 Kiired kõned teise trükikotta ja asi ants. Ootamatult selgub aga, et Word teeb lollusi. Nummerdab lehti omavoliliselt (lk 46 ei nummerdanud, jättis lihtsalt tühja koha, edasi nummerdas kenasti). Püüdes olukorda parandada, selgub, et parandamisel tekib ka esilehele sama number (lk 46).
 Kuidagiviisi sai kõik korda. Suund tagasi Tallinna poole. Kiire läbipõige teisest trükikojast - kõik on ideaalne. Tund aega varem töö esitatud.
 Enese poputamiseks läksime sööma. Söömast tulles selgus, et auto uksed ei avane ka mitte võtmega. Mina sain küll autosse sisse, et seestpoolt kõik uksed avada, aga lõpuks ei saa mina välja ja teine inimene sisse. Nali küll, eks? :D Tuli sõbrannal siis aknast sisse ronida... Söögikoha ees :D
 Koduukse ees sai autost välja tänu sellele, et pistsid võtme autost välja ja keerasid mitu korda edasi-tagasi (kesklukk ikka ei toimi).
 Pärast väikest puhkepausi läksime Selverisse. Seal suutsin koogi põrkega mööda poodi saata. Õnneks jäi karp kinni ja isegi kook ei liikunud oma kohalt karbis. :D
 Kadalipp missugune.


Ja lõpuks.. Ei saanudki me oma must have pilti koos oma köidetud lõputöödega.




 Aga lõpp hea, kõik hea.
Mis ma muud ikka öelda oskan, kui et tänu Jumalale tiibade eest pea kohal ja heade inimeste eest mu ümber :)


(Vabandan kirjaoskamatuse pärast. Mõte on väga kokku jooksnud)