neljapäev, 31. märts 2011

Fu

Lh





reede, 25. märts 2011

Väike lõõgastus kulub alati ära, eriti pärast suurt pinget

Eile oli nii ülilõõgastav kuid samas ka väga pingestav päev.
 Enne loengut käisime tuttava juures, kes minu Altolt peaks mõlgid välja võtma. Siim suutis küll ise osa mõlgist välja sikutada, kui püüdis tagumist luuki avada, kuid see näitas ainult seda, kui õhuke mu auto tegelikult on.
 Kuna tagurdamisel tekkinud kokkupõrge suure betoonpostiga oli tugev, läks lisaks luugile kõveraks ka auto tagumine ots. Auto tuleb panna venituspinki ning see tähendab üsna parajat tööhulka. See aga omakorda kenakest eurosummat. Esmane prognoos oli umbes 300, ilma värvimise ja muude taoliste töödeta. Ma ehmatasin sellise summa peale üsna ära.
 Oma auto jätsin kiriku parklasse. Parkisin kenasti ära, et tehtud mõlki väga näha poleks. Häbi on ju ikka =/
 Loengus ei suutnud väga keskenduda ning minu jaoks oli kasulikkuse protsent minimaalne. Lausa lugesin minuteid, millal minema saaks.
 Kasutasime Siimuga lõpuks ära ühe oma pulmakinkidest - romantilise massaaži kahele Swisshoteli Amrita SPA-s. Jäime tohutult rahule. Massöörid olid tasemel ja tund aega nende käte all möödus nagu lennates. Minu jaoks oli esimene pool tundi sellest täielik palveaeg. Ainus asi, mis ju peas keerles oli auto ning see suur summa, mis selle parandamise alla läheb. Ma tundsin, kuidas Jumal mind kõnetas. Ta rahustas mind ning ütles, et ma laseksin lahti sellest rahast ning usaldaksin teda, sest tal on palju enamat minu jaoks varuks. Tohutu kergendus:) Ma küll jätkuvalt imestan, kui palju lähevad parandustööd maksma, kuid olen täielikus rahus, mis puutub sellesse rahasse. Ei muretse, ei hädalda=)
Lisaks sellele saime ka 1,5h külastada nende saunu ja basseini. Enamuse sellest ajast veetsime aurusaunas. Bassein tundus kuidagi jama. Mis sa seal 1,3m sügavuses vees ikka väga ujud. Jalad ju pidevalt põhjas. See-eest saunad olid mõnusad. Leilisaunast avanes imeline vaade linnale. Õiget sooja sauna sisse ei saanudki - maksimum on 80'C. See-eest aurukas oli nii mõnus niiske õhk, piisav palavus ja hästi mõnus olemine.
 Kui aus olla, siis tervet oma aega me seal vist täis polnudki. Midagi polnud enam teha ning tohutu janu ja väsimus tuli peale. Väga rahule jäime ikkagi=)
 Niisiis... Kui teil on mõni tuttav, kel mõni suurem tähtpäev tulemas - soovitan osta neile elamuskingitusi=) Meie poleks ise eales mõelnud taolisele puhkusele ning poleks osanud selleks aega leida.
 SUUR TÄNU TEILE, SÕBRAD=)

 *mõni minut tagasi avastasin enda jaoks klaveripalad. Idee nende kuulamiseks tuli Sampo reklaamist, mida netis nägin, kus mingi vanahärra trenni tegi:)
 Võrratu!=)


kolmapäev, 23. märts 2011

Guess who's the genius who dented the small adorable Alto...

big time...



Niisiis... Hoiuse avamine lükkub veidi edasi

esmaspäev, 21. märts 2011

Tahaks lendama minna

Varahommikune ärkamine oli väga kerge. Kakskümmend minutit pärast nelja suutsin end üles ajada ning viieks läksime lennujaama. Seisime ja ajasime Siimuga juttu. Arutasime, mida ette võtta ja kuhu reisida võiks.
 Otsus oli ühehäälne. Sõidame USAsse suvel või sügisel. Vastavalt sellele, kuidas aega leiame.
 Pulmarahast jäi täpselt nii palju üle, et saaksime reisile minna ning isegi tuleviku titefondi jääks omajagu raha. Alguses olin küll üsna skeptiline, aga suutsin lõpuks ikkagi mõista, et ega seda nii palju ka vaja ei lähe.

 Hetkel otsin ja tuuseldan ise erinevate pankade hoiusevõimalusi. Tulevikku võib ju investeerida. Lähipäevil lähen tellereid tüütama.

 Aga jah. Lennujaama juurde tagasi. Seisime ja ootasime Patty't. Nii võrratu oli teda näha veel enne kui ta ära sõidab. Ajasime juttu, planeerisime tulevikku ning palvetasime.  Jumal on nii hea!

 Tunni aja pärast algab meie esimene hääleseade tund. can't wait!
Vene ja inglise keele õppimisest homseks tööks ei tule vast väga midagi välja. Laiskus. Kas kohe, või hilja õhtul...
või üldse mitte (pole absoluutselt tõenäoline)

pühapäev, 20. märts 2011

Patty lendab homme varahommikul USA-sse tagasi. Üle kümne aasta elas siin, aga kui Jumal kutsub, siis ta kutsub=)
Läheme Siimuga kella viieks lennujaama. Ma küll ei kujuta ette, kuidas ma end voodist üles vean, aga ju see mingil viisil ikkagi toimub.
 Plaanime Siimuga tasapisi USAsse minekut. Kaugemas tulevikus. Tahaks ju Keith'le, Tamara'le ja Patty'le külla minna=D

 Usin töönädalavahetus kujunes kaugeltki mitte nii asjalikuks. Alati tulevad sõbrad külla ning sealt edasi kipuvad asjad venima=P

neljapäev, 17. märts 2011

KaabliMutt ja PC-Kutt ning Sammi-vanaema

 Täna käisime isapoolse vanaema sünnipäeval. Näen teda üsna harva, sest ei ela enam Sauel. Telefoniga helistades oskaks ma temaga jututeemasid leida. Niisama külla minekuks võimalusi väga ei teki.
Sünnipäevad ja jõulud on sellised toredad tähtpäevad, kus näeb neid inimesi, kellega tihti kokku ei puutu. Varem, kui kodus elasin nägin teda suviti iga päev. Ta elas meiega kunagi samal tänaval ning hiljem, kui korterisse kolis, astus astus läbi või käis oma maja vaarikapõõsaid ja hernepeenraid harimas.
Nii mõnus oli tal külas olla.

Isaga juttu ajades sain teada, et meie vanaema-liigitusel on pikem ajalugu. Nimelt kutsume üht vanaema Sammi-vanaemaks ja teist Mustamäe-vanaemaks. Oma hüüdnime sai isa ema oma koera, Sammi järgi. Koer oli must kui öö ning mina teda ei sallinud. Ega tema vist mind ka. Mäletan kutsust vaid nii palju, et alati pidi isa mind süles väravast toaukseni viima ja et kord olevat toosama aiavalvur mind isegi siis naksata tahtnud.
Ka minu isa liigitas üht oma vanaema tema koera järgi. Kuidas sa ikka kahel vanaemal jutus vahet teed. Nende pärisnimede ütlemine pole nagu üldse oma ja lapsepõlve hüüdnimed on kerged püsima. Tema vanaema, kes elas Kopli ja Stroomi ranna kandis, oli Karu-vanaema. Miks? sest tal oli koer nimega Karu:)

KaabliMutt ja PC-Kutt - kohe näha, et õde-vend
 Seda, et mind ülikoolis kaablimutina teatakse, teate vist juba isegi. Kuna meil on pistikuid klassi peale üsna vähe, siis tihti tuleb hea istekoha nimel loobuda elektri kasutamisest. Läpaka juhe lihtsalt ei ulatu. Seetõttu olen endale hankinud 3m paksu pikenduskaabli. Oleksin eelistanud kokkurullitavat väikest pikendusjuhet, kuid kuna ma seda mitte kusagilt ei leidnud, pidin leppima õuekaabliga. 
 Iga loengu alguses vean oma kaableid lahti ja kokku. Eks sealt see hüüdnimi tulnud ongi. Õnneks olen ma seda nime vaid korra ja naljaga pooleks kuulnud. Loodan, et inimesed mäletavad mind ka näiteks millegi muu, kui kaabeldamise pärast.

 Minu vennal on aga tihtipeale probleeme oma sülearvutiga. HP, mis talle kolm aastat tagasi osteti osutus täielikuks jamaks. Pidevalt oli vaja garantiivahet käia ning möödunud nädalal andis see lõplikult otsad. Kuna lõputööd on vaja oma vahenditega kaitsma minna, on sülearvuti selle tegemise ja kaitsmisel vajalik, ostis ta endale uue, Toshiba rüperaali. Nüüd seegi garantiis. Emaplaadiga midagi. Aeg aga tiksub halastamatult. Lõputöö on vaja lõplikult valmis saada ja kaitsmiseks vormistada. 
 Isa naeris, et minu vennast saab siis PC-kutt. Kõnnib ilusasti loengusse, tõstab lauale suure kineskoopkuvari, klaviatuuri, arvutikasti ja hiire ning alustab konspekteerimist. =)

teisipäev, 15. märts 2011



Veel mõned päevad:)

pühapäev, 13. märts 2011

Päev otsa käisin läätsedega ringi.

Õhtuks võttis päris häguseks. Mitte just päris, aga kuidagi ebamugav hakkas järsku.
Tegin mõned pildid ja võtsin silmast ära.

Üsna laiali ripsmetušš, ja väga täpiline veebikaamera resolutsioon, aga pole hullu:D
oma
läätsedega

Idiootsed autojuhid - load ära!!!

Reedel käisin siis PPP-s avaldust kirjutamas.
Põhjus sinna minekuks tekkis sellest, et üks hõbedase Peugeot'ga tädi otsustas mulle Sõpruse puiesteel sedasi ette keerata tagasipööret tehes, et olin sunnitud teelt välja sõitma. 
 Minu avarii teda ei huvitanud. Ta pani rahus edasi. Ei teinud ta kuulma ei signaali ega teinud asja sellest, kui talle järele kihutasin, et autonumbrit saada. Ehk siis lihtsalt öeldes, lahkus sündmuskohalt.
Sellesarnane auto
 Mul oli valida, kas panna talle 50ga täie rauaga sisse, ajada alla kõnniteel kõndiv vanahärra või loota parimale ja rihtida lumehange poole. Valisin viimase variandi. Õnneks jäin napilt enne hange otsa sõitmist pidama. Ühtegi matsu polnud kuulda. Loodetavasti ei saanud auto kahjustada. Lükkasin kohe ohutuled sisse, tuututasin pikalt ning lootsin, et too blondiinist neiuke jääb seisma ja tuleb vabandab. Nagu enne kirjeldatud - ei jäänud, ei tulnud.
 Kulus omajagu aega, kuni tiheda liikluse vahelt jälle teele sain. Kihutasin talle lausa 70ga järele, et teada saada, kellega tegu. Sellist asja ma nii ei jäta.
 Jõudsin talle sappa alles Tammsaare teel, ühe foori taga. Kõik foorid olid õnneks tol hetkel minu kasuks ning sain ta kolmandal ristmikul kätte. Lasin kursaõel ta numbri üles kirjutada ja viisin sõbranna koju ära.
 Sealt edasi suundusin politseijaoskonda avaldust kirjutama.
 Nii lihtsalt ei saa, et põhjustad liiklusohtliku olukorra, mida võib põhimõtteliselt isegi avariiks nimetada, sest ma sõitsin teelt välja, ja lahkud.
 Kirjutasin avalduse valmis ja esitasin politseile. Kahtlesin tükk-tükk aega, kas lubada neil menetlus avada või piirduda suulise hoiatusega. Andsin lõpuks alla ja lasin teha suulise hoiatuse. Ei ole endal seda viitsimist mendis käia, samas, neiukesel olid vahtralehed ka - vahest õpib sellest?
 Homme uurin kursaõelt selle auto numbri (ta kirjutas kusagile oma konspekti) uuesti, et üles panna. Siim suutis minu paberi ära visata...
 Järgmisel korral sellisel põgeneval juhil nii hästi ei lähe=/

neljapäev, 10. märts 2011

keeletu teenindaja Chicagos

 Eile õhtul läksime sõpradega Chicagosse istuma. Tulime Otsakooli kontserdilt ning mõtlesime, et veedame Chicagos aega.
 Istusime mitmekesi suures lauas. Teenindajaks oli üsna halva keeleoskusega Dmitry - nimeline mees. Vähe sellest, et ta tõi toidud väga erineval ajal lauda (mida söögikohtades teha ei tohiks), tegi ta meile täieliku tünni...
 Võtsime Siimuga 2kannu teed ja ühe XXL burgeri. Meie arve oli kokku 15,4Eurot. Hiljem aga selgus, et see oli hoopis 31Euro (umbes 485.-) peale lükatud. Kuna aga kassa näitas ainult lõppsummat, ei saanud Siim asjale kohe pihta. Mõtles, et noh, fäänsi koht, fäänsid hinnad.
 Siis, kui hakkasime lahkuma ja kaks sõpra tahtsid oma arvet tasuma minna selgus, et nende eest on juba makstud. Nojah...
 Täna aga avastasime, et lisaks nende kahe tellimusele oli meie arvele lükatud ka TERVE LAUA tellimused olime väga jahmatunud. Nii ei saa. Teenindaja ei räägi väga eesti keelt ja võib seetõttu meile käkki keerata? Ei tänan!
 Mõni hetk tagasi saatsin just Chicagosse kirja, et palun hankige neile eesti keele kursused, kui muidu töötajaid ei leia. Kas just nii kurjalt, aga üsna pahane oli see e-mail kindlasti. Eks näeb, kas mingi vastuse ka kirjale saame.
 Üks on aga kindel... Oma rahast oleme me ilma. Kahele sõbrale võisime ju selle apsu tõttu välja teha (neile teeksime teinekordki ja tahtlikult välja =) ), aga mitte tervele lauale.
  Muidu on Chicago igati kena ja lahe istumiskoht, aga sellised teenindajad rikuvad klientide tagasitulemissoovi.
 
------------
Kuna üleeile oli naistepäev, tootis Selver oma koogilettidele suure hulga maiuseid. 
Tänaseks on pea nende kõigi säilivustähtaeg kas täna või homme. Kõik tänased on aga -50% soodsamad.
 Noh, me käisime igatahes koogivarusid täiendamas...
Jubedad söödikud=D

kolmapäev, 9. märts 2011

Kuldmedal hooti õppelaiskuses

Kunagi, alg- ja põhikoolis sai hüpatud hooga ja hoota kaugust. Pea iga õues toimunud kehalise tund neid ka sisaldas.
 Viimasel ajal olen ma aga hakanud tegelema hooti laiskusega. Õppimine jääb täiesti tahaplaanile.
Lihtsalt passiks tühja=D


Tänane hommik oli täiesti mööda.
 Öösel ärkasin mitu-mitu korda, sest tundsin suurt rahutust. Oli küll Ksss kaisus ja nurrus kah,  aga ikkagi oli kuidagi häiriv olla.
  Pärast ärkamist oli tunne, nagu midagi tähtsat oleks tegemata. Arvasin, et jään kursaõele rongijaama vastu minnes hiljaks, ehkki olin 10minutit varem kohal.
 Pärast trenni, proovides endale läätsesid silma panna. Kohe üldse ei õnnestunud. Kukutasin ühe isegi kraanikaussi. Mis seal ikka - tagasi topsi ja kotti.
 Tukk oli peavõru tõttu väga imelikus asendis ja teda paika ei õnnestunud saada
 Loengusse jäin hiljaks.  Sinna see segane hommik jäigi.

 Autos kuulasin Kerri Roberts'i "No Matter What" lugu ja sain sellest väga julgustatud.

No matter what I’m gonna need You
I know You can find a way to keep me from the pain
But if not, if not, I’ll trust You no matter what, no matter what


esmaspäev, 7. märts 2011

... aga minu mees pani endale suverehvid juba alla

 Ega ma seda heaks ei kiitnud, aga mis teha, kui mees tahab. Eile õhtul oli veel enamvähem sõita. Täna aga, puhta jube.
 Tulin äsja trennist oma autoga, millel veel talverehvid all. Väikese kiirusega ümberkaudsetel tänavatel sõites käis ratas all ringi nõnda, nagu oleks sile rehv all. Koduaeda ei saanud peaaegu, et sissegi.
 Juba trenni minnes pidin omadega peaaegu ristmikule libisema.

 Temal on vist kordades hullem...

  Eile käisime Keila baptisikoguduses külas. Minu vana pastori juures:)
Ta tahtis, et me seal üles astuksime. Hea oli, et Siimu sõber meie juures mõnda aega ööbis. Nimelt on ta väga hea kitarrimängija ning saime ajendi mõne laulu esitamiseks. Lavale astudes läks mul hääl kinni. Enne oli kõik korras ning siis ei saanud ma enam midagi aru=D Esimese laulu algus tundus mulle jube, aga õnneks sain hääle tagasi korda. Kusjuures, keegi ei olevat aru saanud. Või noh, vähemalt nii mulle öeldi.
 Hästi lahe oli näha kunagisi kogudusekaaslasi Sauelt seal kirikus. Ma ütleksin, et pastor kujundab kiriku. Nii võrratu, et seal koguduses on viimase peal pastor ning kõik edeneb:)


 Sätin end kohe varsti välja=)
Sain oma voucheri kätte ning lähen läätsede järele.

laupäev, 5. märts 2011

I love guests, but the best guest is a leaving one :)

 Mulle meeldivad külalised, aga ainult teatud arv päevi. Siis mõni päev puhkust ja seejärel jälle rajal.

 Täna läheme vist Kosele.

 Homme läheme Keila baptistikasse, Gunnarile külla=)

neljapäev, 3. märts 2011

not just three anymore and please no amway-stuff anymore

 Miks mehed ei mõista, et mõnikord võiks oma naise jaoks aega jätta/võtta/teha, mitte kõiksugu karvaseid ja sulelisi külla vedada.

 Pühapäevast saati ei ole meid enam kaks, koos Kessuga kolm... 

Ei, pisikest peret ei tule veel!=)

 Meil on lisaelanik majas.. Nimelt on üks Siimu sõber meie pool ööbimas. Arvatavasti kusagil nädal aega? Esialgu pidi olema reedeni, kuid nagu kõrvalt olen kuulnud, hoopis vist kauemgi. Pühapäevani vast kindlasti.
 Iseenesest on tema parem "ahjualune" kui nii mõnigi eelmine. Siiski, kolmanda päeva õhtuks võiks olla juba selge, et oma poolik toit pannakse ära ja musti nõusid lauale ei jäeta.
 Isegi Siim on selle selgeks saanud=P  Tõsi küll, kohvitassidega on omaette lugu.


 Õhtu otsa olen niisama passinud. Nüüd, kus üks külaline ajutiselt majast väljas on, on temal juba teine... Mina aga ei tunne end üldse koduselt. Oleks nagu ise külas... Istu ainult diivanil ning vaata ühte nurka. Telekat ka ei kuule.


 Ahjaaa...
Mul on sellest Amway ja Network21 värgist juba kopp nii ees.  Helistatakse, tahetakse hullult sõpra mängida ning kutsutakse kohvikusse. Mitte keegi ei räägi, miks kokku tahetakse saada.
 Ja siis.... Siis algab peale väljaõpitud lausetega inimeste meelitamine.
 Eile oli meil näiteks teist korda selline lugu! Esimene kord oli mul ühe kunagise töökaaslasega. Saime tema viimasel tööpäeval heale jutujärjele ning lubasin temaga kunagi kohvikusse minna. Mõtlesin, et saame nagu lähemalt tuttavaks, sõbrannadeks, või nii... Kohtusime Viru keskuse kohvikus. Maha istudes hakkas aga asi peale.. Määritakse pähe mingit võrkturundussüsteemi. Midagi Oriflame' sarnast, aga veel ajuvabam. Ma ei ole inimene, kes tahaks üldse millegi taolisega tegeleda. Teistele mingi süsteemi pähe määrimisega, nimelt. Ütlesin tüdrukule kohe ära, et ei ole sellest huvitatud. Olen oma elu ja sissetulekutega rahul.
 Kuni eelmise nädalani.
 Siimule helistas keegi naine Rootsist. Tahtis koostööd teha. Sai Siimu numbri ei tea kust ning üheski oma kõnes/meilis ei seletanud, milles see koostöö seisneb. Tema kohta taustauuringut tehes saime teada, et ta tegeleb veepuhastite müügiga ja on kohtukriminalistikat ülikoolis õppinud. Arvasime, et ju midagi sinnakanti.
 Kohtusime hotell Euroopa kohvikus ning mul oli juba esimese lausega selge, mida ta meile pähe määrida tahab - N21. Üritasime talle kohe selgeks teha, et see ei ole meie ala ning me pole sellest huvitatud.
 Väga ei õnnestunud. Nad on oma laused nii selgeks õppinud ja jätkavad põhimõtteliselt sealt samast, kust pooleli jäid.
 Siiski, soovitasime neil kontakteeruda erinevate kirikutega, kust võib leida töötuid, kes oleksid taolisest projektist huvitatud. Andsime mõne kontakti ka. kuid selle asemel, et uurida nende inimeste kohta, kes oleksid olnud potentsiaalsed kaasalööjad, hakati seda ühele pastorile pähe määrima. No tore=D

kolmapäev, 2. märts 2011

Krissu mõttetera #498

#498 "Mida varem ärkad seda rohkem on aega päevaunesid teha =)"
#499 "Ega see kuulamine mööda ei vaju"

*makroökonoomika loeng on jube igav. Vähemalt teemas püsimine on peaaegu võimatu.

teisipäev, 1. märts 2011

  Pikk-pikk päev lõpuks läbi:)
2,5h vene keelt pole vist kõige lõbusam ettevõtmine. Eriti kui terve gümnaasiumi ja põhikooli ajal sai niisama loivatud. Mitte, et asi oleks viitsimises või laiskuses, vaid hoopis selles, et õpetaja ei viitsinud meiega midagi teha. Nüüd on siis aeg käes, mil tuleb ise oma keeleohjad haarata ning end õppima sundida.
 Täna õppisime näiteks kolme toredat küsimust - Kuhu? Kus? Kust?
 Koolis me nendega ei tegelenud. Või noh, minimaalselt. Seda ma näiteks ei teadnudki, miks on iz ja c ning v ja na mõne väljendi ees... Nüüd siis tean:)
 Ja ma olen alati tundides kuulanud. Vene keele rühmaga lihtsalt ei vedanud. Lugemine ja jutustamine (ette kirjutatud eestikeelse teksti põhjal) ei arenda eriti.

 Pühapäeval läheme minu kunagise pastori teenistusele. Ma olin veel niiii väike, kui viimati tema teenistusel käisin. Ta oli mu kunagise kodukoguduse pastor. Olin siis vist 12 või 13 ning seejärel lendas ta Ameerikasse elama. =) Ta on nii lahe. Ta naine ja lapsed ka:)
 Ta soovib, et ma kas tunnistaksin või laulaksin seal, aga ma ei tunne hetkel midagi. Palvetan, et Tema annaks mulle südamesse, kumb oleks õigem tegevus. Tahaks tegelikult tohutult laulda, aga ma ei tea, äkki oleks Tema armust tunnistamine kuidagi parem? Samas, mul ei tule hetkel ühtegi sündmust pähe=/

 Ma saan lõpuks ometi hääleseade tundide võtmise võimaluse! :) Kiitus Issandale!  :)