KaabliMutt ja PC-Kutt ning Sammi-vanaema

 Täna käisime isapoolse vanaema sünnipäeval. Näen teda üsna harva, sest ei ela enam Sauel. Telefoniga helistades oskaks ma temaga jututeemasid leida. Niisama külla minekuks võimalusi väga ei teki.
Sünnipäevad ja jõulud on sellised toredad tähtpäevad, kus näeb neid inimesi, kellega tihti kokku ei puutu. Varem, kui kodus elasin nägin teda suviti iga päev. Ta elas meiega kunagi samal tänaval ning hiljem, kui korterisse kolis, astus astus läbi või käis oma maja vaarikapõõsaid ja hernepeenraid harimas.
Nii mõnus oli tal külas olla.

Isaga juttu ajades sain teada, et meie vanaema-liigitusel on pikem ajalugu. Nimelt kutsume üht vanaema Sammi-vanaemaks ja teist Mustamäe-vanaemaks. Oma hüüdnime sai isa ema oma koera, Sammi järgi. Koer oli must kui öö ning mina teda ei sallinud. Ega tema vist mind ka. Mäletan kutsust vaid nii palju, et alati pidi isa mind süles väravast toaukseni viima ja et kord olevat toosama aiavalvur mind isegi siis naksata tahtnud.
Ka minu isa liigitas üht oma vanaema tema koera järgi. Kuidas sa ikka kahel vanaemal jutus vahet teed. Nende pärisnimede ütlemine pole nagu üldse oma ja lapsepõlve hüüdnimed on kerged püsima. Tema vanaema, kes elas Kopli ja Stroomi ranna kandis, oli Karu-vanaema. Miks? sest tal oli koer nimega Karu:)

KaabliMutt ja PC-Kutt - kohe näha, et õde-vend

 Seda, et mind ülikoolis kaablimutina teatakse, teate vist juba isegi. Kuna meil on pistikuid klassi peale üsna vähe, siis tihti tuleb hea istekoha nimel loobuda elektri kasutamisest. Läpaka juhe lihtsalt ei ulatu. Seetõttu olen endale hankinud 3m paksu pikenduskaabli. Oleksin eelistanud kokkurullitavat väikest pikendusjuhet, kuid kuna ma seda mitte kusagilt ei leidnud, pidin leppima õuekaabliga. 
 Iga loengu alguses vean oma kaableid lahti ja kokku. Eks sealt see hüüdnimi tulnud ongi. Õnneks olen ma seda nime vaid korra ja naljaga pooleks kuulnud. Loodan, et inimesed mäletavad mind ka näiteks millegi muu, kui kaabeldamise pärast.

 Minu vennal on aga tihtipeale probleeme oma sülearvutiga. HP, mis talle kolm aastat tagasi osteti osutus täielikuks jamaks. Pidevalt oli vaja garantiivahet käia ning möödunud nädalal andis see lõplikult otsad. Kuna lõputööd on vaja oma vahenditega kaitsma minna, on sülearvuti selle tegemise ja kaitsmisel vajalik, ostis ta endale uue, Toshiba rüperaali. Nüüd seegi garantiis. Emaplaadiga midagi. Aeg aga tiksub halastamatult. Lõputöö on vaja lõplikult valmis saada ja kaitsmiseks vormistada. 
 Isa naeris, et minu vennast saab siis PC-kutt. Kõnnib ilusasti loengusse, tõstab lauale suure kineskoopkuvari, klaviatuuri, arvutikasti ja hiire ning alustab konspekteerimist. =)