Pikk-pikk päev lõpuks läbi:)
2,5h vene keelt pole vist kõige lõbusam ettevõtmine. Eriti kui terve gümnaasiumi ja põhikooli ajal sai niisama loivatud. Mitte, et asi oleks viitsimises või laiskuses, vaid hoopis selles, et õpetaja ei viitsinud meiega midagi teha. Nüüd on siis aeg käes, mil tuleb ise oma keeleohjad haarata ning end õppima sundida.
 Täna õppisime näiteks kolme toredat küsimust - Kuhu? Kus? Kust?
 Koolis me nendega ei tegelenud. Või noh, minimaalselt. Seda ma näiteks ei teadnudki, miks on iz ja c ning v ja na mõne väljendi ees... Nüüd siis tean:)
 Ja ma olen alati tundides kuulanud. Vene keele rühmaga lihtsalt ei vedanud. Lugemine ja jutustamine (ette kirjutatud eestikeelse teksti põhjal) ei arenda eriti.

 Pühapäeval läheme minu kunagise pastori teenistusele. Ma olin veel niiii väike, kui viimati tema teenistusel käisin. Ta oli mu kunagise kodukoguduse pastor. Olin siis vist 12 või 13 ning seejärel lendas ta Ameerikasse elama. =) Ta on nii lahe. Ta naine ja lapsed ka:)
 Ta soovib, et ma kas tunnistaksin või laulaksin seal, aga ma ei tunne hetkel midagi. Palvetan, et Tema annaks mulle südamesse, kumb oleks õigem tegevus. Tahaks tegelikult tohutult laulda, aga ma ei tea, äkki oleks Tema armust tunnistamine kuidagi parem? Samas, mul ei tule hetkel ühtegi sündmust pähe=/

 Ma saan lõpuks ometi hääleseade tundide võtmise võimaluse! :) Kiitus Issandale!  :)