Lõpetamisel peetud kõne 5. veebruar 2014

 Lisan siia oma lõpukõne teksti, mille esitasin 5. veebruaril 2014 oma lõpetamisel.

Lõpukõne Tallinna Tehnikaülikooli lõpetamisel 05.02.2014

Tere, armsad kaaslõpetajad, austatud õppejõud ning kallid sõbrad ja tuttavad. 

Täna on hea päev :)

 Meie kõrval istuvad koolikaaslased, kes on tänase päeva tähed. Mõned neist on olnud õppurid juba pikemat aega, teised aga need, kes nii-öelda esimese bussiga lõppsihtkohta jõudsid ja see siin ei ole kahjuks tasuta linnatransport. Mõned meie headest sõpradest, kellega koos koolitee ette võtsime, on alla andnud ja eelmises peatuses väljunud.

Kuid mis ime läbi meil õnnestus siia jõuda?

 Meil on olnud võrratuid inimesi, kes meid on julgustanud. Kellegi jaoks on see olnud õppejõud, sõber või perekonnaliige.

 Minu eelkäijaks ja suurimaks julgustajaks oli mu vanaema, kes ka ise oli TTÜ vilistlane. Ligi 60 aastat tagasi lõpetas ta kaubandusökonoomika eriala. Minu suurimaks sooviks oli see, et ta võiks mu üle uhkust tunda. 

Kui nüüd järele mõelda, arvan, et igaühel meist on südames keegi, kellele oleme tänulikud. Ärge kartke neile pärast aktuse lõppu juurde astuda või neile helistada, et neid kõige eest tänada.

 Häid asju kipume unustama.

 Alati ei ole meid julgustanud niivõrd toetajate sõnad, kuivõrd armastav pilk ja kaasamõtlemine. Just seda me oleme vajanud.

Me tahame tänada Teid, austatud direktor, et te meid alati olete rõõmustanud oma ootamatute külaskäikudega loengutesse. Te olete alati jaganud mõtteteri, mis jäävad meile pikaks ajaks meelde

 Tänan teid, tublid õppejõud, kõikide lõpetajate nimel, et te ei tüdinenud meile samu teemasid selgitamast ka siis, kui olime sellega juba pikka aega maadelnud ning kontrolltöid mitmeid kordi uuesti sooritamas käinud.

Head kaasteelised, säilitage kirge oma õpitud eriala vastu. Ei, ma ei mõtle, et me peaksime meeletult armastama neid numbreid meie arvutiekraanil või lugema tulevaste tehingute pealt saadavaid kümneid tuhandeid eurosid.

Ma mõtlen seda kirge, tuhinat, mis valdab sind siis, kui sa teed midagi, mis sulle meeldib ja su käed ei jõua nii kiirelt kirjutada ja jalad nii kiirelt joosta, kui su mõistus uusi lahendusi genereerib.

Meie aeg siin ülikoolis, majandusarvestuse, äri või kinnisvara erialal on nüüdseks läbi ja tuleb minna edasi.

Hiiumaa kirikuõpetaja Teedy Tüür on öelnud, et kadunud aega ja raisatud raha oskaks igaüks õigesti kasutada. Tal on õigus. Seetõttu soovin, et me kõik - nii armsad kaaslõpetajad kui saalisviibijad - oskaksime meile antud aega arukalt planeerida. Raha on meil võimalik alati uuesti juurde teenida, kuid ajaga nii ei ole.

____________________

Kõnet kirjutades avastasin, et mu ka mu vanaisa oli koos vanaemaga ülikooli lõpetanud. Nad õppisid mõlemad kaubandusökonoomika. Vanaisa lõpetas cum laude'ga. Minu jaoks oli see suur üllatus. Teadsin küll, et ta oli tark ja käis isegi Venemaal loenguid andmas, kuid, et ta lausa nii hästi lõpetas, seda ma ei teadnud. Olin vaid 10 aastane, kui tema siit ilmast lahkus ning seetõttu ei ole mul temast mälestusi tõsistest jutuajamistest või muust taolisest. Olin ju alles juntsu. 

 __________________

  Tahtsin, et mu kõne ei oleks mingisugune tüüptekst sellest, et kõik on läbi ja nüüd tuleb tööle minna või edasi õppida. Tahtsin jagada midagi, mis on mind edasi viinud ning mis mu südames põleb.

 Kõnet ette valmistades lugesin meeletul hulgal igasugu artikleid ja blogisid avaliku esinemise kohta. Olen meeletult kiire jutuga ning söön sõnalõppe. Suurt abi sain ma aadressilt http://avalikesinemine.net/ Tagasi vaadates kahetsen, et enne lõputöö kaitsmist juba seda lehte ei leidnud. Võtan edaspidi teadmiseks ja ootan järgmisi kordi, kui pean suu inimeste ees lahti tegema, et neile mingit infot või muud olulist edastada :)

Kõnet pidades sundisin end vägisi rahulikuks, kuid hiljem videot vaadates selgus, et natukene oleks veel pidanud hoogu maha võtma. :)