Heihei.
Jõudsin just 15minutit tagasi koduuksest sisse ning istun taas oma toa põrandal läptopi ees.

Reedel läksin pärast kolmandat tundi koju. Pidin sealt oma asjad võtma ning juba kell 11 pidi Kaur mul autoga maja ees olema. Aeg aga venis ja ta jõudis kohale hoopiski 12 paiku.
Saarele jõudsime kella kolme, poole nelja paiku päeval.
Siimu jt-ga saime kokku GO spas ning suundusime sealt edasi kesklinna. Kaur tahtis väga Maila und segada, see oligi meie tegelik põhjus. Veidi hiljem oli ta jäädavalt kadunud ning nägin teda hiljem väga vähe.

Ma ei oskagi siia midagi erilist reede kohta blogida, kui et sain juurde tohutul hulgal lahedaid sõpru. Samuti sain kokku ka Reelikaga, kes minule tohutult meie klassi Taalit meenutab.
Käisime ka luteri noortekal. Seal lugesime veidi ning arutasime, mida see tekst endile tähendas jne. Tol hetkel ei tähendanud tekst minule midagi, kuid üks koht jäi siiski kummitama. Johannese 18:9. Tähenduse leidis see kõik aga hiljem.
Öö veetsime Marjana õe juures. Seal magas ka kogu ülejäänud "Meaningful life?" tiim.


Ma pean nentima, et nii naljakat inimest nagu Joel de Luna pole ma pikka aega näinud. Tal on selline huumorisoon, mis lausa paneb sind naljast lämbuma.
Istudes tiimiga kohvikus, märkasin ma palju imelikke pilke meie suunas. Me ju ometi naersime valjult ja segasime teisi.
Meil oli igatahes lõbus;)



Laupäev oli minu jaoks kõige pikem päev üldse selle nädalavahetuse jooksul. Ei, mitte ajaliselt. Kogemuste vallas hoopis.
Hommikul suundusime autoga linna ning veetsime aega Kuressaare kesklinnas. Seal peeti parasjagu linna 444 sünnipäeva ning seetõttu oli ka pool linna liiklusest pea peale keeratud.
Kella kahest läksime me koos ülejäänud tiimiga Kessu kohvikusse sööma ja sealt edasi juba meie eesmärgilisse sihtkohta - ööklubi Diva, kus kogu üritus pidi aset võtma.
Hakkasime tehnikat lahti pakkima ning igaüks leidis endale sobiva ameti. Aitasin paigaldada mikrofoni juhtmeid ja muud taolist.
Veidi hiljem laenasin Villult tema kaamerat ja objektiive, et neid testida. Pean nentima, et pärast esmakordset kohtumist nende asjadega olen ma taas paari kogemuse võrra rikkam ning tean praktikast rohkem, kui varem.
Juba kella poole viie ajal kuulsime klubi ukse taga kolistamist ning esimesed pidulised olid juba kohal. Varajasest saabumisest hoolimata pidid nad aga pool tundi ukse taga ootama ning sisenema koos teistega.
Üritus oli tõesti võrratu. Kohal oli üle 322 noore! Oli tunda, kuidas kõik läheb asja ette ning olime saavutanud oma eesmärgi. Esinejad olid publiku seas väga menukad ning kõik said üksteisega hästi läbi.
Üritus lõppes kell kell 22.30. Hakkasime kiirelt pille kotti panema ning treilerisse toppima. Meil oli vaid pool tundi kõige koristamiseks. Üheteistkümneks läks edasi klubis tavapärane kava ning teisest uksest hakkasid uued inimmassid sisse voorima. Meie pidime aga olema selleks ajaks koos oma naha ja karvadega lahkunud.
Pärast klubist lahkumist surusime end koos pitsade ja toiduga väikesesse autosse ning sõitsime Nelipühi poole. Meile oli toodud söögiks kaheksa hiiglaslikku pitsat ning vähemalt 24pudelit Fantat ja Sprite. Seal pidasime maha väikese afterparty. Kõikidel oli hea tuju ning süüa ja juua jagus:) Sõime oma kõhud pitsat täis ning hakkasime mõtlema mis edasi teha.

Nüüd läheb asi juba veidi tõsisemaks. Midagi ma siin edasises jutus ilustama ei hakka ning kõik on 100% tõsi.

Otsus tehti kiirelt ning juba olimegi poolel teel Leisi poole. Vahepeal viisime ka Atsi ja Joonasega Marjana koju magama.
Jõudsime Leisi kanti ning astusime läbi ka sealsest kirikuaiast. Kõik oli rahulik ja vaikne. Aimasime aga juba ette, et meid püütakse ehmatada. Õnneks see neil eriti läbi ei läinud ning me ei jäänudki naerualuseks.
Ajasime oma asjad ära ning kihutasime suurel kiirusel tagasi Kuressaare poole. Siim, Lauri ja Andreas oma autoga ees ning meie kolmekesi järgi.
Tegime Atsi autoga lausa kiirusrekordi ning üritasime Siimul kannul püsida.
Poisid tegid aga autos igasuguseid trikke ning imeläbi suutsid nad suurel kiirusel läbida järsku kurvi. Neil vedas... Meil mitte...
Koheselt, kui auto hakkas käituma vastu meie tahtmist, hakkasin ma reflekside tõttu karjuma. Tegin kaks lühikest karjatust.
Sõitsime 220km/h läbi kurvi. Auto hakkas vibama ning Ats üritas sõiduvahendit peatada. Paraku läksid aga autol rattad blokki ning lendasime teelt välja. Pärast "offroadimist" otsustas auto aga ühe kraavi tõttu end külili keerata ning juba paari hetke pärast avastasime endid pea alaspidi autos.
Kõik toimus aegluubis, kuid reaalsus tabas meid suhteliselt kiiresti.
Autos valitses vaikus...
Ma mõtlesin esimese asjana, mis teistest on saanud. Ma ei jõudnud midagi küsimagi hakata, kui kuulsin Atsi häält küsimas, kas ma olen elus.
Mainiksin vahepeal ka ära, et turvavöö oli mind sedasi fikseerinud, et püsisin täiesti tooli küljes ning alles end vabastades lõin pea vastu lage ära. Praegugi veel on mul pea valus.
Oleksin ma teiste hääli kuulnud mõne sekundi hiljem, oleks mind vallutanud tohutu klaustrofoobia ja paanika teiste pärast. Minupoolne uks oli kinni kiilunud, kuid õnneks sain juhipoolsest uksest välja ning õige pea oli ka Joonas autost väljas.
Selgus, et mitte keegi meist polnud vigastada saanud. Võite arvata, milline rõõmujoovastus ja tänu, meid valdas tol hetkel.
Juba paistsid kaugemalt vana Opeli tuled ning teadsime, et ka teisi valdas mure meie pärast.
Oli võrratu näha, kuidas kõik on elusad ja terved!
Pärast Lauri kiiret tegutsemist olime suutnud lükata auto taas ratastele ning eemaldanud kõik, mis võiksid plahvatust tekitada.
Kutsusime järgi auto ning vedasime risustunud Calibra Kuressaarde.
Istusime terve tee Atsiga auto tagaistmel vaikuses ning üritasime üksteisele toeks olla.
Ma olen tohutult tänulik, et shokk jõudis mulle alles hiljem kohale. Seetõttu sain ise olla täiesti külma närviga ning rahustada teisi.
Viisime auto ära ning tundsin, et kogu shokk hakkab vaikselt, tasapisi minuni jõudma. Esimesi nähtavaid tunnuseid shokist nägin, et ma värisen.
Teised tundsid minu ja mu pea pärast muret. Olin suutnud oma pea kuidagi autos ära lüüa ning mind viidi kindluse mõttes traumapunkti.
Sealse arsti käitumine on aga omamoodi koomika. Ma ütlesin talle, et pole saarlane ning tõesti ei tea kui kaugel me Kuressaarest tol hetkel olime ning ma ei vaata lennu ajal kella. Koheselt haaras ta oma taskust pastaka ning kukkus sellega minu silme ees edasi-tagasi vehkima. Pidin võtma eest ära prillid ning pastakat jälgima. Kuna kellaaeg oli juba üpris hiline olid mu silmad väsinud ning arvatavasti ta ei taibanud, et ma olen kaugnägelik.
Ta küsis mult ka mitu korda, et kas ma olen ikka kindel oma kainuses ja muud taolist. Arstitädi kohe mitte ei suutnud uskuda, et ma ei tarvita absoluutselt alkoholi ja olen kristlane.
Uuriti mult ka mu ööbimiskohta. Ka seda ei jäädud eriti uskuma. Nimelt ööbisin ma ju Nelipühi kirikus ning see tundus neile ebausutavana.
Õnneks lasi ta mind kiirelt minema ning sain ukse taga sõpradega kokku. Pärast väikest pärimist, mida arst oli öelnud ja küsinud läksime me ööbimispaikadesse.

Pühapäevast kirjutan homme, sest olen liiiiiiiga väsinud. 7h kokku nv jooksul magada ei ole üldse tervislik;)

Pühapäeva hommikuks olin ma omadega läbi. Magada olin saanud väga vähe ning see klaasi pragin kõlas kogu aeg kõrvades. Mingil määral kõlab veel praegugi.
Ajasin end juba varakult toast välja ning nautisin hommikut. Leidsin üles ja sain tuttavaks tüdrukuga, kelle hääl oli mulle pöördepunktist saati huvi pakkunud. See on lihtsalt nii tohutult ilus:)
Kella üheteistkümne aegu, kui teenistus oli just alanud saabus kohale ka Ats. Olin tohutult õnnelik teda nähes.
Ajasin sõpradega juttu ning taas hakkas mind piinama see autoga juhtunu. See vaevas mind päev otsa. Õnneks on mul olemas piisavalt toredad sõbrad, kes minust hoolivad ning on alati toeks. Isegi päev otsa, kui vaja.
*Ingridi treilerisse sulgemine oli tohutult naljakas;)*
Õhtul oli väga raske lahkuda inimestest, kes on lühikese ajaga väga kalliks saanud. Lohutan end mõttega, et juba kuu aja pärast olen ma taas nende keskel