Eile õhtul, kella kolmveerand kümne paiku sain ma kiirkõne. Telefonis paluti mul võimaluse korral kiirelt bussiga linna sõita.
Põhjuseks oli soov sõita Loksa kanti ja mind taheti ka kaasa. Loomulikult pidin ma taas sõitma kongis, kuid see ei valmista mulle enam probleemi. Ainsaks probleemiks pean seda, et mind tahetakse pidevalt kõikjale "unustada." Nii hajameelseid inimesi pole ma aga varem kohanud. Oma ea kohta on nad ikka tohutult totud:P
Minu "sviidis" on tohutult mugav sõita. Nad on mulle isegi sinna rohelise magamismati maha asetanud. Vinksvonks värk;)
Otsisime õiget kohta päris tükk aega, sest too kant oli meile suhteliselt tundmatu. Teiste jutust mõistsin ma aga, et nad on varem seal käinud. Vähemalt üks neist. Viimasel korral olevat tegu olnud aga päeva, mitte ööga:D
Sõitsime mööda pimedaid metsaradu, subwooferist kõlas vastav muusika ja lendasime läbi kurvide. Minule selline kihutamine aga ei istunud. Oleks siis tegu vähemalt tuttavate kurvide ja teadatuntud paigaga, aga kõikide jaoks oli terve see rada täiesti tundmatu. Selles suhtes oli kogu sõit tohutult eluohtlik ja auto libises kaks korda külg ees... Puud olid ju ometi lähedal ja tsivilisatsioon kaugel. Õnneks jõudsime aga elusate ja tervetena pärale.
Sihtpunktiks oli vana vene allveelaevade sadam. Koht oli väga hästi puude ja põõsaste taga varjus. Kolasime seal tund aega ringi taskulambi valgel. Turnisime vana maja katusel ning jalutasime läbi ka selle, mis majast järgi oli jäänud. Varem olevat seal tohutult palju metalli olnud. Kõik need lüüsimootorid ja kraanad, kuid sügelevate näppudega metallivargad vedasid need ju oma kümmekond aastat tagasi ära
Teen nüüd lühidalt, sest teadmata põhjustel viskab nett pidevalt vingerpussi või ronib ise teise aknasse. Touchpad ja hiir on aga täiesti puutumata:S
Koju jõudsin väsinu ja kergelt tusasena(nende kihutamiste ja pidurikatsete pärast maanteedel) kell pool kolm öösel