Hei hilisõhtut!

Ei teagi, kust alustada. Alustan praegu siis raadiolainetelt.
Täna soovisin väga kuulata Atsi esimest oma saadet, kuid tehnilistel põhjustel jäi see ära. Olin küll kooli puhveti wifis tohutult pettunud, kuid siiski võin julgusega öelda, et tegin omalt poolt kõik, et seda kuulata. Järgmisel korral kuulan kindlasti:)

Hiljuti lõpetasin aga Radiochati kuulamise. Radiochat on siis Kuressaare Pereraadio noortesaade, mida korraldavad sealsed noored. Olen pikka aega soovinud seda kuulata, kuid pole kunagi õigel hetkel arvuti ette sattunud(tavaraadiod tallinna lähedal kahjuks seda ei võimalda).
Tänaseks teemaks oli siis ärkamine Eestimaal.
Ma olen nii õnnelik, et sealsed noored on nii Püha Vaimu täis ning samuti ka ideid ja hakkamist. Hea on neid kuulata.
Ütlesin/kirjutasin ka oma sõna sekka. :) Ma lihtsalt pidin seda tegema, sest selline oli tunne. Nimelt kirjutasin ma sellest, et eelkõige vajame me usku ning alles seejärel on võimalik ka suurem ärkamine. Samuti ka sellest, kuidas minule on mitmel korral märku antud viimasel ajal, et peaksin hakkama tegelema rohkem õigemate asjadega. Südames on aina kasvanud soov teha noortetööd. Õigemini äratada see taas Sauel ellu. Kui Ets rääkis, et nemadki alustasid vaid paari inimesega väikesest ruumist. Siis teadsin ma, et kui seal oli see võimalik, siis on see ka siin võimalik:) Nüüdseks on nad juba väikesest noortetoast välja kolinud ja endale haaranud suure saali! :)
Vahepeal oli mul tunne, et hoian seda, mida peaksin näitama maailmale, vaka all. Täna aga jõudsin pärast Radiochati(õigemini juba selle ajal) ainuõigele otsusele:
Ronin nüüd siis lõplikult, ametlikult kapist välja ning säran!
Jumal on mind läbi viinud raskustest ning tean, et ta teeb seda ka edaspidi!

:)