Ma sain lõpuks ometi oma tuppa sat-i. Kaua sai oodatud, kuid nüüdseks on mu soov täitunud.
Ausalt öeldes ei ole mu peas enam ühtegi ideed, mida ja kuidas ning millal vaadata. Tunnen end nagu väike laps, kes on saanud kätte nuku, kuid ei oska sellega enam midagi peale hakata.

Mu sõnavara, või vähemalt siinne kirjastiil on muutunud ühekülgseks vist. Pidevalt kasutan sõnu: nagu, paraku, tegelikult, tohutult ja lõpuks. Edaspidi üritan neid vähem kasutada. Kui Joonas viitsib, siis ma võtan talt õppust. Ta terve eilse õhtu rääkis väga luulelises viisis msn's:D

Homsed kooliasjad vedelevad jätkuvalt kummutipõhjas. Mitte kui mingit tungi nende kotti panemiseks mul ei ole.