Tegelikult on lugu selline, et ma oleks pidanud arvutitunni jaoks ikkagi eraldi blogi tegema. Mulle ei istu praegune kammitsetus. Mõte jookseb kokku tihtilugu ja ei oska enam midagi kirjutada.

Igatahes Welcome to the rock oli võrratu:) Rahvast polnud küll eriti palju, kuid Allan Krolli räägitud valikute, tagajärgede ja otsuste teema oli väga kasulik. Messengeri lood olid ka mõnusad.
Lõpuks ometi sain teada rohkem kui kolm sõna mind pikka aega kummitanud loost. See-eest ei tea ma ikkagi selle loo nime. Visadus viib aga sihile ning usun, et jõuan selleni üsna pea.

Täna vaatasin ühe saarlase myspace ning sealseid videosid. Tohutult kahju hakkas, et siinkandis taolisi inimesi ei ole. Sellised, kes oleksid enamvähem samal lainel ning kellega oleks tore koos aega veeta ning kõigest rääkida. Selliseid ülenormaalseid.
Samas, tuleb olla tänulik selle eest, mis on. Minul on vanemad sõbrad. Minust kusagil 5 aastat vanemad. Tohutult toredad ja hoolivad, kuid siiski on nad sellest vanusegrupist väljas ning nendega saab suhelda mõistlikumalt. Niisiis igasugune lollide naljade tegemine ja pärast kooli aja veetmine jääb ära kahjuks.
Kui aga mõelda mu vanusele, siis olen ma ikkagi tohutult õnnega koos. Mul on vähemalt nemad:) Ning ei me ette tea, millal keegi ka samasuguseks saab või kellega ma kokku satun.