Kiire, lühike ja pahane blog.

Niisiis olin täna sunnitud kõndima Viru keskuse juurest jala Valdekusse. Kokku võttis kõndimine aega umbes kaks tundi. Ei kujuta ette, mis tervis mul homme on:/
Igatahes hüpati alt ära ja mind jäeti linna peale. Mõndadel ei olnud sooja ega külma, kas ma saan kuidagi koju või ei. Aitähh lihtsalt.
Ma miskipärast aimasin juba ette, et nad mu ära unustavad ning hiljem teist nägugi ei tee. Aitähh veelkord.
Õnneks on mul olemas Siim ja Sirli, kes minuga olid nõus Saue poole liikuma. Ka nemad olid tegelikult ju alt ära hüppajates pettunud. Põhjusega pealegi.
Inimest, kes on 15 ei saa lihtsalt jätta kusagile kesklinna, tundmatusse kanti, tundmatusse seltskonda ning öelda: "Ahh, küll kuidagi koju saad." Aga juhtus.
Ma ei suuda olla inimeste peale vihane. Küll aga vajadusel parajalt pettunud.

Ehkki jalgsimatk oli suhteliselt pikk ning jalgade jaoks parajalt vaevarikas, oli terve see ettevõtmine asja ette läinud:) Sain teistest jälle midagi uut teada ning ka end muudel teemadel harida.

Oleksin suurima heameelega praegu(st kusagil 3.15paiku) hakanud ise, üksi Valdekust kodu poole kõmpima. Nendest torulorudest polnud ju midagi loota. Ma arvan, et sellise tempoga nagu ma varem kõndisin oleksin ma praegu parimal juhul alles Nõmme ujula juures.
Õnneks räägiti neile torulorudele ikkagi auk pähe ning mind korjati linnast peale. Terve sõit oli selline tunne, et astuks suurima heameelega autost välja. Vähemalt öeldaks teregi, kui autosse istud või tehtaks mingi peanoogutuski. Sama lugu sõidu ja väljumisega. Sõida nagu kurttummadega keset Põhja-Jäämerd allveelaevas...

Hommikul pean poole kümneks, õigemini üheksaks olema EKNK-s, koolitusel. Ei tea mis olukorras ma sinna kohale jõuan. Magamata ja väsinud kindlasti. Muud ma ei oska hetkel öelda.

Elame, näeme.