Pikk päev taas selja taga.
Õhtul jooksin trennist kiiruga koju ja sealt tippkiirusel edasi linna. Tegime Reinile üllatussünnipäeva:) Täitsa hästi tuli välja ja lahe oli.
Siiski pole ma elusees näinud 16aastast poissi, kel oleks nõnda räpane suuvärk. Ning mina veel kunagi mõtlesin, et mina olen kõige räpasema suuvärgiga. Õnneks see sedasi ei ole:)

Praegu kuulan Seventh Day Slumber - Testimony't
Joseph räägib oma elust ning sellest, kuidas ta pääses eluga totaalsest kokaiiniüledoosist. Õigemini jäi ellu ning pärast seda sattus tänu täiesti tundmatule inimesele õigele teele:)
Iga kord, kui seda kuulan tekib pisar silmanurka. Praegugi ähvardab üksik soe pisar mööda paremat põske alla joosta.
Lihtsalt raske on uskuda, kui vedanud mul tegelikult on. Mul on enamvähem normaalne pere, soe kodu ja head sõbrad. Paljudel pole ei üht, teist ega kolmandatki... Minul on aga need kõik.
Võrratu!:)


*PPle pean minema siiski vist üksi ja rongiga:/