Okei. Kooli wifi otsustab minule vingerpussi mängida. Mul ei jää muud üle, kui talle tagasi teha.

Kirjutan kõik Wordi dokumenti ning hiljem kopeerin kõik kenasti internetti üles.

Eile õhtul sain päris palju targemaks.

Esiteks: Tee alati oma failidest back-up’e

Teiseks: Vaata enne, kuhu klikid ja okei vajutad

Kolmandaks: Tähtsaimad mälestused püsivad ikkagi meie südames, mitte kusagil usaldamatul netilehel.

Igatahes sellist Saarema reisi, nagu oli sel nädalavahetusel, pole veel kunagi olnud.

Liiga võimas oli.

->Kaur, Siim, mina, Marjana ja Lauri->

Kodust sain startida juba kell kuus õhtul. See tähendab, tund aega varem, kui plaanitud. Tänu sellele saime ka kergelt praamile. Ootasime küll poolteist tundi sadamas, kuid vähemalt oli kindel, et õhtuks Kuressaarde jõuame. (ehkki pool mu msn listi lootis vastupidist)

Kuressaares kohtusime Siimu ja Lauriga, kes meid kusagile peole kutsusid. Paraku, nagu alati, jõuame meie kohale siis, kui kõik on lõppemas. Ei, tegelikult oli sellest hoolimata tohutult lõbus.

*Ma pean üle saama kartusest kiirete ja ohtlike pöörete ees, mida minule terve selle retke ajal autoga etendati.

Sõitsime üpris kaua ringi. Läksime läbi ka Kärlast. Seal saime kokku kohalike noortega ning saime oma eesmärki täita. Võrratu on näha, kuidas seal kõik õnnestus ning inimesed oma ebakainest olekust meid hästi ära kuulasid. Kahjuks ei näinud ma kõike lõpuni, kuna olid saabunud saarele miniseelikus ning soojadest sääristest hoolimata oli külm tungimas nahani.

Läksime siis autosse sooja, kus tekkis ka tohutu rammestus ning uni. Soe ja mugav õhkkond tekitab alati une. Minul vähemalt. Magama ma ei jäänudki tegelikult.

„Koju“ Marjana juurde jõudsime alles kella kaheks. Istusime, ajasime juttu ja lugesime. Magama sain alles pool neli. Erinevalt teistest oli minul täiesti oma tuba, kus sain rahulikult laiutada ja magada.

*Kohe hakkab tund, teen vahepeausi. Pärast kirjutan edasi*

Kaks tundi on lausa möödunud läpakata. Eelmine vahetund käisin laulmas.

Igatahes jätkan oma mälestustega .

Hommikune äratus oli kell pool kümme. Meie pianist otsustas hakata klaverit mängima. Terve korter oli mõnusat muusikat täis. Järgmine kord võiks nad kitarriga juba ukse taha tullaXD

Kuna meil oli tohutult vaba aega ning kellelgi polnud viitsimist niisama passida, läksime me Kaali kraatrit vaatama. Polnud targemat teha. Eriliseks vaatamisväärsuseks seda rohelise veega sopaauku küll nüüd nimetada ei saa.

Hiljem suundusime veel Sõrve Sääde. Lauri ja Siim käisid UJUMAS! Talisuplejad sellised...

Minul oli igatahes seal niisamagi külm seista.

*ookeeei, kas mulle tekkis nüüd mingisugune turva siia. Saul käib edasi- tagasi ümber minu.*

Igatahes sain ohtralt pilte teha ning nüüd on mu arvutis taas 300mb vähem mälu.

Pärast seda olid kõikidel kõhud tühjad ning läksime kesklinna pitsat sööma. Tellisime igaühele oma pitsad, sest ei arvanud, et need nõnda suured olid. Pitsa läbimõõt oli vähematlt 40cm! Mina ei suutnud pooltki enda omast ära süüa ning andsin suure söögiisuga tudengile nimega Lauri võimaluse see hävitada. Seda ta ka tegi. Päris korralikult muide. Lisaks minu pitsale sõi ta pärast ka enda pitsa ära. No on mõnel alles magu.

Kuna aega jäi tohutult väheks ajasime autole kiirelt hääled sisse ning sõitsime kiirelt Kõljala suunas. Oli meil ju vaja teha seal noortekat.

Noori oli kohale kogunenud kusagil 15ne ringis, mis on sellise väikese maakoha kohta tohutult suur arv. Väga vähe noori viitsib oma laupäevaõhtustesse plaanidesse mingi ürituse pärast muudatusi ja segadust tekitada.

Esialgu aitasid meid nii Siim, kui Lauri. Alustasime ülistusega, nagu alati. Seejärel tegi Siim oma osa ära. Kusagil poole kaheksa aegu jäeti meid sinna noori ohjeldama.

Ma pole kunagi varem nagu noorteõhtut läbi viinud.

Loomulikult lükatakse kõik esimesel võimalusel kellegi teise kaela ja loomulikult olin see mina. Me polnud jõudnud eriti üldse mänge ette valmistada, kuid õnneks saime nendega kiirelt hakkama ja noortele meeldis. Hiljem tegime nende soovil veelgi ülistust.

Kõik olid ümber klaveri ja laulsid ning tundsid end hästi.

Võin julgelt öelda, et üritus läks korda:)

Juba kella üheksa aegu lükkasime taas autol pedaali vastu põhja ning sõitsime Kuressaarde, kus pidime kokku saama meie teiste reisikaaslastega.

Istusime nii GO Spa kohvikus, kui ka Weinbergi nimelises kohvikus. Sealt edasi suundusime kusagile Keskranda, kus kellegil oli sünnipäevapidu.

Peolt lahkudes otsustasime sõita kusagile mere äärde. Seda me ka tegime. Salme Kaubamaja lähedal on võrratu koht. Seal on nii suur külakiik, ilusalt öeldes „okseratas“, mida keerutades saab südant pahaks ajada ning tavaline kiik . Hoolimata külmast ilmast oli seal tõepoolest võrratu olla. Kõik ümberringi oli vaikne ning kaugusest oli märgata Kuressaare tulesid.

Tegime suure hoo kiigele sisse ja kiikusime päris kaua. Kiik oli aga tohutult imelikult ehitatud. Vahepealset posti polnud, kust oleks saanud kätega kinni hoida. Oli vaid kolm jääkülma metallposti kummalgi pool kiike, kust tuli kätega kinni hoida. Külm tegi oma töö ning varsti lendaski Lauri suure kaarega kiigelt alla. Õnneks oli ta maandumine suhteliselt pehme, kuna kiige all ja ümber oli liiv. Sel korral meil vedas. Sest keegi hoidis tal silma peal ning ei lasknud tal viga saada.

„Koju“ jõudsime kella poole kolme ajal. Viibisime toas vaid tunnikese. Seletasime Angelale veidike inglise keelt ning naersime teiste naljade üle.

Kell oli juba küll suhteliselt vara/hilja , kui lahkusime välisuksest, kuid see ei seganud meie lõusat meeleolu ja soovi sõita Leisisse. Sinna me ka läksime.

Juba sõit sinna oli midagi ebaharilikku. Kõigele lisaks lükati mind veel peadpidi aknast välja suurel kiirusel. Põhjuseks toodi autoakende udusus. No mida veel! Kõige väiksema kallal nokitakse alati. Tegelikult on tähelepanu hea;)

Seda, millega koha peal hakkama saime on liiga palju kirjeldada. Seetõttu mainin vaid, et midagi taolist pole ma kunagi teinud ning lahe oli!

Läksime taas sinna sünnipäevale. Viibisime seal kusagil tunni, kaks. Kuna mind ja Angelat vaevas igavus ja uni, läksime me autosse. Sooja, mugavasse autosse.

Pool seitse jõudsime tagasi Kõljalga, oma asenduskodusse ning magama saime alles kella seitsme paiku.

Vaesed Siim ja Lauri, kes hommikul 8se või 9se praamiga juba mandri poole olid sunnitud kihutama. Nemad said ainult tunnikese magada.

Minul ja Kauril vedas, põõnasime umbes kümneni ning seejärel sõitsime kogu rahvaga Kuressaarde, Nelipühisse. Sealne jumalateenistus kestis küll tohutult pikalt – 3tundi, kuid taolist elamust pole ma pikka aega läbi elanud nagu seal.

Lõpuks ma lihtsalt istusin, värisesin üle keha ning nutsin õnnest. Ma ei suutnud lõpetada.

Koju jõudsin ma pühapäeval alles kella viie paiku. Enam vähem samal ajal, mil kaks päeva tagasi olin lahkunud.

Elamus oli tõesti võrratu ning tahan sinna esimesel võimalusel tagasi minna.