So there goes another friday...

Ausalt öeldes pole sel reedel küll midagi viga, kuid esialgsete märkide järgi kujneb kojuminek tavapärasest varajasemaks.
Viibin taas Nõmmel ning veedan aega arvuti ees. Maja on ilus ja täitsa okei, ehkki kuulen tihtilugu vabandusi sassis tubade ja pesemata nõude pärast. See on ju normaalne! Vähemalt minu puhul küll.
Armas on näha inimesi, kes on südamlikud ning peavad heast sõprusest lugu.

Elu on normaalne;) Ela seda!

Suured sünnipäevaõnnitlused taaskord Mariale.
Sweet sixteen...

Tema on vist ainuke minuvanune inimene, kelle sünnipäevalt puudub alkohol. Võrratu on näha selliseid inimesi ja üritusi, kust need tänapäeval puuduvad. Tema sünnipäevad tunduvad kõige lahedamatena ja seda isegi siis kui midagi suurt plaanis pole või rikub ebasobiv ilm ära kõik plaanid.
Jätkuvalt ei taha ma teda sinna Noarootsi lasta. Lihtsalt ei taha!

Niisiis... Mu telefon helises. Vastata ma sellele ei jõudnud. Ausalt öeldes ei hakanud isegi selle poole kiirustama. Avastasin liiga hilja selle helisemise. Aga ma helistan varsti tagasi.
Helistasin. Oleks võinud ikka jooksuga vastu võtta. Nüüd saab ta võibolla viivitamise eest vastu päid ja jalgu jälle.
Kahju on inimestest, kes tõepoolest rügavad tööd teha ning veel kurvem on näha neid pea asjatult piinatamas. Pealtvaatajale jääb pilt vähemalt selliseks:/

Aga Jumal on jätkuvalt meiega ning rohkem me ei vaja!