Inimrööv lähima veekoguni e. esimene tõeline rannapäev sel suvel

Eilne hommik algas minu jaoks taas erakordselt vara. Kell seitse nimelt.
Ärkasin suure müdina peale toaukse taga. Tegin silmad lahti ja kuulsin käsku ajada end maast lahti ja autosse lennata.
Nühkisin oma unised silmad veidi puhtamaks, ajasin riided selga ning võtsin teki kaenlasse. Suund auto poole.
Nagu alati magasin ma autos...
Kell 7.31 helises mu telefon, kuigi ma seda esmalt ei märganud. Alles kell kaheksa kolmkümmend avastasin selle ning helistasin kiiruga tagasi.
Paluti end kiirelt valmis seada ning teavitati, et oldakse üsna pea turu väravate juures ja mindakse kirikusse.
Nõnda nagu öeldi, nii ka läks.
Viisime Ahti kella 9ks kirikusse ja sõitsime tund aega linna peal ringi. Siim täitis töökohustusi (postikana amet) ja mina kuulasin ülistusmuusikat ja pooleldi tukkusin.
Teenistus oli võrratu:) Mihkel jutlustas ning tundsin, et tema jutt läheb tõepoolest südamesse.
Ainukeseks kergelt häirivaks teguriks oli ülistusbänd, kelle oskused polnud nii head, kui teisel grupil. See-eest on nad igati tragid ning tahtmist neil jagub (Y)
Pärast teenistust ajasin Piretiga juttu ja ta palvetas mu eest. Võrratu oli kuulda julgustavaid sõnu. Pidevalt käivad need peast läbi. Tänu Jumalale selliste inimeste eest!
Ka Viki oli õigeks ajaks kohale jõudnud.
Otsustasime kõik koos midagi ette võtta ja paremate ettepanekute puudumisel läksime randa. Rohkem randa soovijaid me ei leidnud. Niisiis, läksime kolmekesi. Pidime seal esialgu ainult veidi aega olema, kuid see "veidi" venis kuidagi viieks tunniks.
Selle aja jooksul ta:
1)Tõmbas mu vastu tahtmist vette
2)Uputas mind
3)tõmbas jalad alt ära
4)uputas veel
5)viskas liiva pähe, õigemini, valas
6)loopis puutükkidega
7)jooksis pikali
8)võttis vägisi üle õla ja tassis vette ning seejärel viskas sinna:D
9)ei lasknud väljuda veest
10)uputas veel
11)kui olin lõpuks välja saanud ja kuivanud vedas jälle üle õla vee juurde ja viskas sisse

Ei, noh, mulle meeldis kõik, ainult see, et tihti kogemata haiget sain oli veidi häiriv. Mõni lihtsalt teeb mulle päev otsa kogemata haiget. Kõigepealt põlved, seejärel käsi, seejärel pea. Viimane on siiamaani valus ning hommikul avastasin ka peast muhu. :P
Kõige tobedam on see, et isegi totu ei või öelda, muidu oled kohe omadega kuskil võsas, auto kõrvalistuja poolse küljega puudest 10cm või kõhuli liival maas.
Märkasime ka väikest nastikut põõsaste vahel ringi liikumas. Viktoria kartis teda tohutult, kuid minule jäi arusaamatuks, et mida ta jookseb ümber põõsa ja uurib teda, kui ise nii hullult kardab ja kiljudes ringi jookseb...
Pärast rannaskäiku viisime Viki Järve Selveri juurde, kus ta Siimu rahakotile tõsiseid kahjustusi tegi. Olime mõlemad sunnitud sõitma Jonnu juurde ning ta üles ajama. Temal oli ju teed ja kohvi. Meil aga puudus raha, et seda kusagilt bensiinijaamast ostma minna. Päris tükk aega loopis Siim ta akna vastu kive. Lõpuks saavutas ta siiski edu ning Joonas ajas end üles.
Tegime ta siis kiirelt kohvist ja teest lagedaks, ajasime veidi juttu ning hõivasime arvutit.
Seejärel võtsime suuna korra Mustamäe poole, kus tööasjad ära aeti ja lõpuks Saue poole. Väikese vahepeatusega loomulikult. Selgus, et auto tehniline pass oli päev otsa kodus olnud. Tänu Jumalale, aga ühtegi politseinikku meid kinni pidama ei tulnud:)

PAaa,paaa, paa.. Tänane päev on möödunud pea täielikult unemaailmas, sest voolu polnud kella poole neljani/neljani.
Ainsaks unesegajaks on olnud aeg-ajalt helisev mobiiltelefon, milles räägitakse minut aega suht ebatähtsat juttu.
Noh, vaatab, mis edasi saab;)

Eenivei. God is Great!!!