esmaspäev, 7. veebruar 2011

Kuidas oleks Alto ja Veoki võileivaga? - Ei, tänan!

Ma ei salli absoluutselt rekkajuhte!
Täna, kui sõitsin ülikoolist koju, pidin just ühe külje alla jääma. Olin parasjagu Järvel. Teate ju küll Deltaplazat. Pärast Statoili, tuleb paremalt poolt juurde üks sõidurida, mida mööda Tammsaare teelt tulijad saavad Pärnu maanteele.
 Niisiis. Sõidan siis rahulikult esimesel rajal ja järsku on minu kõrval suur punane rekka, mis suurel kiirusel kiirendusrajalt lihtsalt peale vajub. Vahemaa kahe sõiduki vahel oli juba imeväike, kui viimasel hetkel refleksi tõttu end vasakule pöörasin. Ime, et mõnda teist autot tagant tulemas ei olnud ega midagi hullemat ei juhtunud. Kohas, kus ta minu rajale suundus oli lisaks kahekordsele topeltjoonele, veel joonistatud saareke. Ei mingit suunatult, ei mingit pilku tahavaatepeeglisse! Olgugi, et tema sõidurada liiga kitsaks muutus, kuid ükski eeskiri sellist liikumist EI LUBA!
 Ma ehmatasin end kaameks. Tuututasin talle päris pikka aega. Ta ei teinud seda märkamagi... Miks? sest ta rääkis samal ajal mobiiltelefoniga oma puki otsas istudes!
 Esialgu mõtlesin, et ah, lolle ikka leidub ja pöörasin Järve Selverisse. Hetk hiljem jõudis mulle kohale, et nii loll isik küll roolis ei tohiks olla. Pöörasin tagasi ja märgates, et ta plaanib üle Männiku ülesõidu minna, sõitsin tast mööda ja jäin tee äärde seisma, et üles märkida auto number.
 Kihutas minust mööda üsna suure hooga ja paberile sain pea kogu numbrimärgi, välja arvatud viimane täht. Järelhaagise numbri sain täielikult kirja. Samas ma tean, kuhu tehase juurde see sõitis ja seisma jäi. Oleksin läinud ka puudu jäänud tähte üles kirjutama, aga suletud hoovi sisse ma ei roni.
 Koheselt helistasin 110 ja tahtsin ohtlikust sõidukist teavitada. Vastu võttis hästi rahulik meesdispetšer, kes mu jutu ära kuulas. Paraku pole 5st märgist 6st väga palju kasu. Vähemalt tema arvates. Ta soovitas mul kenasti koju sõita ja maha rahuneda ning seejärel uuesti number meelde tuletada, et politsei e-mailile avaldus kirjutada. Idiootset juhti peab ju kuidagi kasvõi noomima.
 Ma olin lihtsalt nii šokis. Suundusin tagasi oma oste tegema. Meele rahustuseks ostsin sefiiri šokolaadis. Sellest polnud küll väga enam abi,sest ostlemine rahustas mind natukenegi.
 Praegugi mõtlen, et oleks pidanud ikkagi selle julgustüki ära tegema ja autonumbri üle vaatama. Selliseid sigu lihtsalt ei tohiks liikluses olla. Okei, oleks ma natuke suurema autoga, aga nii pisikese plekkpurgiga suure konserviavaja vahele jäämine ei ole kaugeltki mitte meeldiv. Lisaks uuele autole oleks vaja veel vist ka uut elu....
 Ohjeerum. Ma tänan Jumalat, et mina ja mu põrr-põrr terveks jäid.


...ahjaa...
2.päev minu väljakutsest...
  2# - Minu blogi nime tähendus
 Noh, mis te arvate, mis see tähendab=) Minu nime lühendit loomulikult

Kommentaare ei ole: