Tavaliselt käivad inimesed matustel, et saata oma hea tuttav/sugulane/kolleeg viimsele teekonnale. Tihti satub sinna aga ka väga kaugeid sugulasi, kes lahkunut kunagi näinud polnud. Nemad vaatavad silmanurgast ringi, kes on need seni nägemata suguvõsakaaslased.
 Nõnda oli siis täna ka minuga.
 Hiljaaegu uurisin vanaemalt sugupuu kohta. Selgus, et tuntud ilmalik matja Olev Paakspuu on minu kauge sugulane. Jaanuarikuu viimasel päeval sai tema rada siin läbi. Vanaema tundis teda väga hästi ning seega läks ta täna teda viimsele teele saatma. Minu võttis ta endale autojuhiks ja tutvustas sugulastega, kelle olemasolust ma mõni aeg tagasi midagi ei teadnud.
 Ilmalik matusetalitus on täiesti teine asi. Kuidagi nii lootusetu. Kristlikul matusel on alati lootust. Elu ei ole läbi ning vastavalt oma uskumisele jätkab kadunuke seda kas siis taevas või mitte seal.
 Vanaemaga pärast talitust peiedele sõites jõudsime ühisele järeldusele - meie oma matustele viiulit ei taha (miks ajada inimesi nutma,kui tegelikult peaksid nad olema õnnelikud, sest oleme läinud paremasse kohta).  Ma tänan Jumalat nii väga, et mul on vanaema, kes usub Jumalasse. Ma ei pea muretsema, mis temast saab:)

 Nüüd aga riiuleid värvima!:)