Kuna Saaremaale sõit jäi ära, otsustasime kodus midagi ette võtta. Või vähemalt selle lähiümbruses. Rahulik reede õhtu sai aga täiesti teise pöörde.
Hetkeajendil tekkinud soov kiriku noortekalt lihtsalt läbi minna sai järje öise reisi näol. Tõsi küll, nii mõnegi sõbranna ema ei lubanud tal kaasa tulla, aga polnud hullu. Nimelt olid teed väga libedad ning meie Taevalaeval ('76aasta Transitil) on jätkuvalt all suverehvid. Asfalt ei olnud kaugeltki mitte puhas, pigem liigagi sile.
Startisime Saue Olerexist alles pool kaksteist öösel ning võtsime suuna Kehtna poole, kus kaks noort meid ootasid. Kohale jõudsime umbes kella kahe paiku. Libeduse kartuses ja ohutut sõitu soovides, piirdusime enamjaolt vaid 70se tunnikiirusega. Autos oli meid muide 7. Bussi tagaosas oli meil mõnus loungenurgake tekkide ja patjade ning muusikaga:) Kahjuks valdas mõnda meist juba poole reisi peal tõsine uni.
Kehtnast sõitsime edasi Järvakandi'sse ning sealt ringiga läbi Pärnu-Jaagupi. Sõitsime umbes 10km mööda kohutavat kruusateed. Ma sõna otseses mõttes palvetasin, et see juba rutem otsa saaks, sest mul oli Sinisest nii kahju. Ei, vastu peab ta niietnaa, aga ei tasu ju uhket vanasõidukit ruunata.
Kogu teekond oli kokku üle 200km pikk ning kodumaile hakkasime tasapisi jõudma juba kella viiest. Esialgu plaanitud Pärnupeatusest olime lõppkokkuvõttes vaid 28km kaugusel.
Mina sain kerra tõmmatud kell kuus ning Siim tunnikese hiljem. Pikka aega polnud nii kaua üleval passinud, veel vähem ringi reisitud. Kahtlustasingi juba mõni aeg tagasi, et olen vanaks hakanud jääma. Väikesed noorenduskuurid kuluvad alati ära.
Uneaega olen aga väga hindama hakanud:) Iga päev pean oma 9-10 tundi (jah, just nii palju on minule minu arvates vajalik) und kätte saama, et end hästi tunda. Nii mõnelgi korral jääb sellest siiski ikka puudu.
Ja nädalavahetuse reisi kohta veel nii palju, et teadmatus on tihtipeale parim. Eriti libeduse koha pealt. Saue oli äsja täis tuisanud ning terve tee oli nii läikivsile, et imeväikselt kiiruselt pidurdades ei tahtnud auto kuidagi seisma jääda. Oleksin oma Altoga Saue kolmnurgal tasapisi kenasti teelt välja libisenud, kuid roolikeerutamine päästis. Ei ABS ega käsipidur suutnud ühelgi imemoel autot seisma saada, tuli lihtsalt libiseda seni kui sõidumasin ise peatuda soovis.
Tänane tööpäev oli pesuehtne passing. Kükitasime üle poole ajast niisama ja keerutasime Taaliga varbaid. Kondiiter ei helistanudki... Ei tea, mis homme koogiletist saab, aga noh, mis seal ikka, pole kolmapäevani minu mure:D
Õppimistahet ja -tuhinat ei ole. Lihtsalt pole. Homme tuleb kindlasti peale, ja seda just siis kui oleks vaja kõike muud teha kui tegelikult õppida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar