Lõuna paiku sain teada, et Karin on linnas ning ajasin kiirelt oma olematu päevaplaani selle järgi jutti. Sõitsin tema poole, et teda peale võtta.
Inimesed kõikjal olid vägagi imelikud.
Peterburi mnt alguses nägin motikavenda, kes sõitis rahus kusagil 50ga ning näitas oma 10 sekundit tema taga sõitnud valgele Mazdale keskmist sõrme... See USA kultuuri osa süveneb eestlaslikku toidukultuuri. Seda, et eestlased teineteist söövad, teavad kõik. Kuid seda, et nad ka viipekeelt harrastama on hakanud, on minu jaoks uus asi.
Edasi sõites nägin bussipeatuses mingit pikka sokuhabemega tüüpi, kes kogu hingest üritas footbag'ga mängida, kuid sellele kuidagi pihta ei saanud. Seepeale ta vihastas ja elas end välja. Ta justkui karjus või midagi, aga igatahes pahane oli ta küll.
Veidi maad edasi tuli vastu mingi tahmatüüp, kes kotiga imelikult tõmbles.
Üks imelik päev...
Koju sõites oli ka selline tunne, et kohe juhtub veel midagi. Eks olukorrad tulevad ikka kambakesi.
Sel korral läks hästi, kuid tohutu soov end kogu maailma eest teki alla peita on ikka alles.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar