Kaks päeva täies tegevuses.
Esimene oli seda aga kindlasti rohkem kui teine:)

Värvisin pool maja üle. Tõsi küll, vähemalt üks värvikiht on vaja sellele veel lisada. Lausa kena on vaadata juba:) Paraku näeme seda ilu ainult meie, kes me siin tagahoovis ringi tatsame.
Tänavapoolsele küljele pole me isegi krohvimisega veel jõudnud. Enne seda on veel pool seina vaja "maha lammutada", ehk fassaadipraod välja lõhkuda, et neid siis uuesti kinni mötsima hakata.
Uue katuse leidsime ka. Otsustasime koheselt, et meil ükstapuha, mis värvi see on, peaasi et peab! Noh ja nüüd on see siis see on roheline/pruun/punane. Valisime kõige odavama, jäägivaliku. Pole ju tähtis, kas plekkkatusel on peal mõni kriim või on see lausa erinevat värvi. Lõbusam on ta igatahes.
Ja kui paigaldatud katus näeb väga õudne välja, saame selle alati mõnesaja krooniga ühevärviliseks teha.
Esialgu on olulisim, et sisse ei sajaks.

...Oh (üli)kooliaeg, oh (üli)kooliaeg, millal sina tuled...
ja nii edasi...
Reedest aktust võib pidada minu järgmise eluetapi vahepunktiks. Jätan ma ju seal kursusekaaslastele esimese mulje ning alati oleks hea, kui see oleks positiivne:)

Homme ootab mind ees julgustükk. Küsin nimelt palka juurde. Vastasel juhul olen lihtsalt sunnitud töökohta vahetama, sest muidu ei saa ma õppemaksuga häid suhteid. Tegelikult makstud saaksin ikka, aga ei taha oma pangaarvet miinusesse lasta. Nimelt on üks summa, mida mina pean nulliks ning kui on alla selle, siis on juba rahaline seisund negatiivne.
Lisaks sellele saab alguse minu töömaraton. Kaks päeva hommikuses vahetuses (loe: võitlust unega) ja seejärel, pärast aktusepäeva, 2pikka päeva.

Minu soovitus: Nautige ilma. Ükskõik, milline ta parasjagu ka poleks. Võtke aiatool, asetage see lageda taeva alla. Sulgege silmad ning tundke vihmapiiskade hellitusi oma näol.
Raske on hoida tagasi naeratust, sest nii hea on olla tänulik!:)