laupäev, 14. august 2010

Täitsa lõpp, kadedus tekib, kui vaatan ühe teise pulma pilte.
Kõik oli nii 100% jäädvustatud ja iga pisiasi nii viimasepeal.
Ühispilte tuleb teha ülevalt alla või mäeserval, muidu lähevad inimesed kaduma:/
Mul ongi vist fotodega nõrkus..

...samas... usun, et nende pulma pisijubinad maksid üle mõistuse liialt. Tõsi küll, see on üks kord elus, aga siis ei peagi kohe terve elu raha ära raiskama..

..ja romantikat võiks ka rohkem olla.. tegelikult.. üldse olla.

Järgmine reede on juba mu sünnipäev. Mõtlesin, et võiks pidada seda laupäeval. Teha lihtsa lauamänguõhtu ja niisama olla. Nüüd, telefonis nimesid üle vaadates, leian ainult 2inimest, kui sedagi, kellega midagi ette võtta. Ei teagi, kas üldse midagi teha:S
Ja noh.. Siis tuleb Siimul idee, et võiks öönoorteka teha Kosel. Ja millal? ...mõtleme... loomulikult järgmine reede või laupäev, öö läbi...

Täna käisime suguvõsa kokkutulekul. Nägime esimest korda oma sugulasi.
Varem olin alati arvanud, et mul on väike suguvõsa - ei ühtegi tädi ega onu, ega midagi. Nüüd selgus, et neid ikka jagub ning mul on isegi onu ja tädid. Neid pool-lisasid mina ei armasta. Kaks poolikut teevad kokku ühe terve, seega on asi korras.:)
Kõik olid nii armsad ja lahedad. Väike ühisjoon oli ka igaühes olemas.

Pidasime heinamaal piknikku ning käisime rabajärves ujumas. Mõlemad tegevused olid minu jaoks esmakordsed.

Ilmaga läks meil samuti ülihästi. Saime nii vihma, päikest, kui ka veidike tuult. Vihma käest pääsemiseks ajasime oma autod taguotsi-pidi kokku ning kinnitasime luukide vahele presentkatte.
Loodan, et isa jäi kõigega rahule. Ta on väga tagasihoidlik inimene, eriti seltskonnas. Ei kipu väga vestlust alustama. Aga tohutult lahe ja armas!:) Ning sulandumisel aitasid kaasa ka jutukamad kaaslased:)

reede, 13. august 2010

Pauluse 2. Kiri tessalooniklastele 3:7-9

Ülesõhutus töötegemiseks:)

teisipäev, 10. august 2010

Tšempion aja surnukslöömises

Kaks päeva möödas. Täis täielikku mittetegemist. Vähemalt midagi tarvilikku küll aetud ei saanud.
Noh, kui, siis pulmakleidi sain spacebag'i sisse surutud ning vaakumisse tõmmatud. Loodan, et korsetiosa vormist välja ei lähe:)

Hommikuses vahetuses homme. 7st juba kohvikusse. Magama peaks ka kunagi minema, aga ei tea, millal jõuan. Lihtsalt arvuti imeb sisse ja enam välja ei lase.

Njah.. Ja septembrikuu cosmost võib vist meie pulmade kohta ka lugeda. Tundub nii igatahes:D

Päeval oli oma sada ideed, millest kõigest kirjutada tahtsin. Õhtuks pole säilinud neist ühtegi.

esmaspäev, 9. august 2010



Lihtsalt lõppvõrratu mälestus pulmapäevast:)

arvutis oleval videol on kvaliteet palju parem:)

laupäev, 7. august 2010


Just see sama lugu on mind õhtu otsa kummitanud.
Mitte ainult muusika, vaid see, mis on peidus sõnade taga.
Me peaksime endile meelde tuletama tihedamini kui kord aastas, lihavõtete ajal, et Jeesus suri meie eest ristil!:)

Ja need, kes ei huvitu sellest teemast üldse, kuulake lihtsalt muusikat ning vaadake kaadreid Mel Gibsoni "The Passion of the Christ" filmist.


Pühapäeva õhtuni on veel kaks päeva jäänud. Siis saan taas rahus laiutada ning magada just nii kaua kui tahan.

Kellelgi ideid sünnipäeva pidamiseks? Tegevused õues on soovitused eriti oodatud!:)

neljapäev, 5. august 2010

Minul vist shoppamise soont lihtsalt ei ole.
Päev otsa käisime mööda poode ja ikka tundus iga asi liiga kallis. Võib-olla on asjas süüdi hiljutine liiklustrahv (mille kohe pärast postitamist ära maksan).

Loen vanu kirju. Vanaema pidas kunagi kirjavahetust tädi Vegiga Torontost, Elsa "Elly'ga" Rootsist ning tänaseni on osaliselt säilinud kaartide saatmine tädi Magdaga Inglismaalt. Tahan niipea kui saan pildid lõpuks trükki saata ühe pulmapildi kirja vahele lisada. Ei mäletagi, kuhu see kirjavahetus viimati jäigi.
Nii palju huvitavaid küsimusi on üles kerkinud. Mis moodi need kõik mu sugulased on ning kes oli "Punane kurat"? Kirja järgi pidi ta Vegi tädi olema, aga mille pärast nõnda kuri. Ahjaaa ning kes on Arnold ning mis seebikas seal Rootsimaal toimus? :D
Tädi Elly (Elvine Tano) elas Põhja-Rootsis, nagu kirjadest aru saan. Tema eesti keele kirjaoskus oli küll üsna lonkav, kuid vähemalt arusaadav. Iga kolmanda kirjaga saadab ta mu emale midagi uut. Jopesid, kingi, püksiriiet - kõike seda, mida raudse eesriide taga olla ei saanu. Ja keegi Arnold oli meremees, kes pärast Elly abikaasa Fransi surma silmapiirile ilmus.
Tädi Vegi Pess oli Torontost. Mu vanaema külvas teda vist raamatutega üle. Tihti mainib ta, et too unustaks raamatute saatmise ära:D Polevat enam kusagile pista.Nüüd leidsin virnast ka pakisaadetise koopia. Kõik on küll vene keeles, kuid 16eset on ühe korraga Torontosse saadetud.

Minu emapoolset vanaisa kutsuti Kiki'ks. Eriti lõbus.

Tean küll, et võõraid kirju pole kena lugeda, kuid nende kaudu saan veidigi rohkem teada oma suguvõsast.

Homsest algab jälle 3päevane töömaraton.

teisipäev, 3. august 2010

Peidus nelja seina vahel...

 Üks väga kahtlane päev.

Lõuna paiku sain teada, et Karin on linnas ning ajasin kiirelt oma olematu päevaplaani selle järgi jutti. Sõitsin tema poole, et teda peale võtta.
 Inimesed kõikjal olid vägagi imelikud.
 Peterburi mnt alguses nägin motikavenda, kes sõitis rahus kusagil  50ga ning näitas oma 10 sekundit tema taga sõitnud valgele Mazdale keskmist sõrme... See USA kultuuri osa süveneb eestlaslikku toidukultuuri. Seda, et eestlased teineteist söövad, teavad kõik. Kuid seda, et nad ka viipekeelt harrastama on hakanud, on minu jaoks uus asi.
 Edasi sõites nägin bussipeatuses mingit pikka sokuhabemega tüüpi, kes kogu hingest üritas footbag'ga mängida, kuid sellele kuidagi pihta ei saanud. Seepeale ta vihastas ja elas end välja. Ta justkui karjus või midagi, aga igatahes pahane oli ta küll.
 Veidi maad edasi tuli vastu mingi tahmatüüp, kes kotiga imelikult tõmbles.

 Üks imelik päev...

Ning päeva tipuks on 480.- parkimistrahv! Oleks ma teadnud, oleksin ju kindlasti M-parkimise ära teinud. Lähim teavitusmärk asus aga kusagil Tartu mnt-l. Mina olin enda auto jätnud aga Jakobsoni tänavale, Eha keskuse kõrvale.
 Koju sõites oli ka selline tunne, et kohe juhtub veel midagi. Eks olukorrad tulevad ikka kambakesi.

 Sel korral läks hästi, kuid tohutu soov end kogu maailma eest teki alla peita on ikka alles.

esmaspäev, 2. august 2010

Usalda, lihtsalt usalda...

 Mind vallanud tunded on täiesti seinast seina. Just mõne uhiuue valdkonna pärast. Seotud paberitega.

Aga igatahes:D
 MA ei saa aru, mida inimesed mõtlevad...
Täna tuli sõbranna mulle oma punase iludusega järgi tööle. Parkis end Hella Hundi ette. Ja loomulikult.. Eesti politsei:D võttis maha mille eest - seismise eest. Istus ta siis sinivalges autos ja ajas paberiasju.  (Tegelikult peaks sportautod saama trahvi sõitmise eest, mitte seismise eest.)
 Samal ajal jalutasid mööda kümned turistid, kellest nii mõnigi ei pidanud paljuks lausa ise pildile ronida.... Punane sportauto, politsei poolt maha võetud ning siis see tore turist XD einoh... Tundub, nagu oleks tegu mingi erisündmusega. Umbes nagu poes toimuks pangarööv ja siis on inimene pildil, pöidlad püsti ja tagaplaanil ähvardab maskis mees relvaga tellerit.. Üsna sama laks:D

 Töökohaga olen üldiselt väga rahul. Mõne pisiasjaga tuleb aga lihtsalt usaldada Jumalat.

 Jumalal on täiega huumorimeelt. Mäletan selgesti, kuidas eelmine juuni ütlesin Siimule, et mina ei hakkaks elusees sellise plekkpurgiga sõitma nagu on Alto. Tuleks ainult Coca-Cola silt külge panna ja olekski koka-koola purgiga tegu. Noh, nalja palju.
 Möödus kuu ja mina sõitsin õnnelikult ise tolle sama autoga ning veeren siiamaani, ise nii rahul, et ei tahaks kuidagi oma riisiraketist loobuda. Õnneks ei peagi:)
 Mõni aeg tagasi rääkisin, et ei suuda kuidagi prantsusekeelseid filme vaadata. Keel kõlab lihtsalt nii kohutavalt. (Vabandust frankofiilid!) Ning nüüd.... Nüüd töötan kohas, kus kõlab raadiost hommikust õhtuni ainult prantsuse keel. Lauludki on samad. 
 Huumorimeel missugune:)

***Lumene Sensitive Touch silmameigieemaldaja pole midagi väärt...
Kasutasin pikka aega ja alati jäi nägu pärast seda kuidagi "kitine" või kleepuv. Nagu oleks mingi mask peale pandud ja ära kuivanud.  Hetk tagasi sain teada, et mitte ainult minul. Tõsi küll, teisel oli see silmad just kipitama ajanud***