Nädalavahetus ja lühike puhkus on tänaseks läbi. Tegelikult juba eilseks õhtuks.
 Neljapäeva õhtust pühapäevani olime Pärnus. Siim käis massaažis ja mina lõppastmekoolitusel. 125km sõitu oli kulutatud aega ja kütust igati väärt. Libedasõidu ja muu vajaliku otsustasin läbida pealinnast väljas ainult rahalistel põhjustel. Nimelt on Tallinnas antud koolitus vahemikus 100-125€. Enamjaolt on see kahe päeva peale ära hakitud. Pärnus sain aga ainult 75€ tehtud ning seda ühel päeval. Ei mingit e-koolitust, kus midagi ei õpi. Kõik kenasti laivis ja selgeks tehtud.
 Tean küll, et olen oma kirjutisega parajaks reklaamiks Aide autokoolile, aga kui koht on hea ning õpetajad meeldivad, tulebki oma häid kogemusi jagada. Teada on, et tavaliselt räägivad inimesed halbadest kogemustest edasi 8 inimesele ja heast vaid 2. Ma pööran asjad vastupidi =)
 Edasi-tagasi sõit ning Pärnus veedetud puhkus on igati seda säästetavat 25€ väärt.
 Tegelikult pidime nagunii minema Pärnusse, sest massaažiaeg ootas ning mida varem sai seal käidud, seda parem. Samal õhtul, mil hakkasime Tallinnast välja sõitma, käisin Sabo's endale kingi vaatamas. Ega mul otseselt midagi vaja olnudki. Suur soodukas (kõik suvejalanõud -40% ja muud -30% ka eelnevalt alla hinnatud toodete seast) lihtsalt sikutas mind sinna. Samas, 26€ saada endale kahed ülilahedad kontsakingad on imehea tulemus. Ühed neist on tumesinised, ripatsitega ja kõrge kontsaga ning teised mustad hõbedasega. Uhh.. Mõni lahe üritus, kus nendega minna, võiks rutem tulla.

 Ülemöödunud nädalal rääkisin ühe sugulasega ning kuulsin, et tema mõttemaailma nõrk hetk on triikimise ajal. Nimelt mainis ta, et alati, kui ta triigib tulevad talle igasugused mittepositiivsed mõtted pähe ning üleüldse kipub ta sel ajal üle muretsema. Selliste hetkede vältimiseks on ta hakanud telekat vaadates triikima. Toimib.
 Mina avastasin täna, et minu nõrk koht on töö juures pabereid skanneerides. Mida seal aparaadi ääres muud ikka teha, kui mõelda. Raadio eesruumis ei mängi ning kiirelt, kiirelt hakkavadki mõtted kõiksugu suundades liikuma.

 Esimesena hakkasin mõtlema ühe sõbra/sõbranna peale, kellega suheldes olen mina olnud aktiivsem pool. Nii palju kui ma mäletan, siis viimase aasta jooksul olen ainult mina algatanud vestlusi ning ärgitanud meid kokku saama. Tunneme teineteist juba üle 7aasta.  Äkki ma polegi tema jaoks piisavalt päevakorraline. Mõned nädalad on tal vaba aega ning pole talt olnud ühtegi vastukõnet, et võiks midagi koos ette võtta. Olgugi,et aega on üsna vähe ning hetkel ma ei teagi, kas ta on üldse veel puhkusel või mitte. Muul ajal me ju kuidagi kohtuda ei saaks. Ometi oleme olnud alati väga lähedased ning vajadusel ka teineteisele toeks. Hetkel tunnen lihtsalt, et vajan kedagi, kellega koos aega viita ning midagi huvitavat ja mitterutiinset ette võtta.
 Seejärel läksid mõtted tuttavate peale, kes meie pulmas olid. Kas nemad on juba abiellunud ja meid kutsumata jätnud (tegelikult pole kutse saamine minu jaoks üldse oluline, aga antud hetkel hakkas häirima) või on asjaed lihtsalt edasi lükatud. Pool tundi tagasi erinevates suhtlusportaalides ja pulmaportaalis ringi surfates märkasin, et pulmakuupäev oli kuu aega tagasi, kuid ühtegi muudatust inimeste andmetes pole seni toimunud. Pilte ega muud informatsiooni samuti pole. Mitte, et ma hullult tahaksin teada ja nuhkida, mis nad teevad, vaid  tundsin huvi, kuidas neil läheb. Et teaks tulevikus kokku saades antud teemal vestelda või vastupidi, hoopis vältida.

 Jah, vahest ma tõesti mõtlen üle, aga ikkagi.
Kas peaksin oma ülisuured karvased kõrvaklapid koos MP3ga tööle kaasa võtma ning kentsakas välja nägema või hoopis nautima ja süvenema oma mõttelendudesse?