Veel nädalake tööd ja reisimine võibki alata. Praegu ei kujuta ettegi, mis saama hakkab, sest ühtegi prooviaega Lapimaa reisiks pole veel meile edastatud. Minul on küll järgmise nädala graafik täitsa täis. Ma lausa ootan, millal saab midagi uut ja huvitavat näha ning kogeda.  Loodan ainult, et meil ilmaga veab. Nii Soomes kui Türgis.
 Eile käisin Huljas. Pragamise kiuste. Õhtul koju jõudes selgus aga, et mina olin see, keda oli üksi koju jäetud, mitte vastupidi.
 Praegu on ka omamoodi. Ta läks sõbraga jooksma. Mõtet mind endaga kaasa kutsuda tal pähe ei tulnudki. Nojah, jooksmine polegi päris minu teema. Seda eriti veel temaga joostes, sest jälle mina ei jaksa või ei viitsi end kiiremini liigutada. Rattaga võiks sõitma minna. Või rullitama. Või niisama koeraga jalutama.     Nope.
 Tuju ajab krussi ka see, et minu plaan kahekesi küünlavalgel teed juua ja kooki süüa läks luhta. Kutsusin teda juba varem tuppa teele, aga ta tahtis enne oma õuetegemised ära lõpetada. Loomulikult. Aga kuidas siis minuga aja veetmine nii tahaplaanile jäi?


 Täna värvisin jälle veidike maja. Iga pintslitõmbega läheb pilt üha ilusamaks. nüüd on vaja ainult tänava poole olev ventskapi külg ära värvida. Enne seda veel vaid trelli ja traatharjaga vana värvikoorik maha saada.
 Seejärel suundun katust värvima. Seejärel värvin uuesti maja fassaadi, et saada kõik muud värvipritsmed ära. Vaevalt, et ma nii tugev pintseldaja olen, et suudan seinavärviga katuse ära rikkuda. Samas, kui asi puudutab pläkerdamist, siis just seda ma oskangi.
  Siis, kui puitfassaadi olen ära lõpetanud, laen üles ka before and after pildid.
Hea on, et tuli meelde enne värvimist pilt teha. Pärast jõuab alati:)