Varvastel loomulikult ka:) (uued talvesaapad. Õppisin lõpuks ära, et ilusat ja samaaegselt sooja saabast EI OLE OLEMAS ning sain imemugavad kossakossad:)
Saabusime kaasaga just öiselt ringkäigult. Täitsime ühe minu unistuse, kui seda nõnda nimetada võib. Unistus, soov, tahe, kinnisidee, või midagi muud taolist. Igatahes olin seda tegu juba üle aasta aja vaaginud. Eelmisel aastal jäi ajast puudu ja lumi sulas enne lihtsalt ära.
Nimelt käisime meie lähiümbruses elavatel vanatädikestel salaja lund lükkamas. Mõni maja meist Hiiu poole elab Kitu-Kitu-tädi. Tema pärisnime ma ei teagi. Oma hüüdnime on ta saanud häirivast kassikutsumisviisist. Olgu suvi või talv, päev või pilkane öö. Tema hüüab kileda häälega oma kassi. Mitte korra või kaks, aga umbes veerand tundi järjest. Ta lihtsalt on nii meelekindel. Usub vist, et kass tõesti muidu koduteed ei leia.
Kõik ümberkaudsed naabrid on tema käitumise tõttu täiesti tagajalgadel. Nii mõnigi on teda juba politseiga ähvardanud. Noh, mitte ainult kiljumise, vaid ka võõrastes aedades tuhnimise pärast. Ta otsib oma kadunud kassi. Suvel oli lausa mitu päeva kadunud. Elektriposti peale ilmus isegi üks käsikirjaline kuulutus, et otsin oma Kitu-Kitut.
Nüüd siis minu soovi juurde. Kuna ta on juba üsna vana ning nähtavasti tal kas oma lumelabidat polegi, või ta lihtsalt ei jaksa/ei viitsi lund lükata, on alati tema värava ees kivikõva ja väga suur lumehunnik üle mille ta korra või kaks päeva jooksul ronib. Kõik lumi, mis sahad tee äärde lükkavad, sinna ka jääb. Isegi jalgvärava ette.
Käisime tema aia eest lund lükkamas. Salaja, sest ei tahtnud tähelepanu ega kuulsust tehtu eest. Tahtsin lihtsalt, et ta võiks olla õnnelik ning sisendada temasse kindlust, et tegelikult on igaüks väärtuslik:) Tagusime kahe labidaga seda suurt jääkamakat tükkideks ning kühveldasime kenasti tasaseks. Minu esialgne plaan oli ainult lumehunnik aia eest ära lükata. Ei tahaks ju, et keegi oma aia ees kukub nõnda hullusti, et asi haiglas lõppeks. Küngas oli ju väga kõrge ning ühtlasi ka libe.
Siimul tuli aga idee lausa välisukseni jalgrada sisse kaevata. Olin alguses sellele üsna vastu, sest tema aed on ikkagi tema aed. Muuseas, tädi ei maganud, vaid oli üleval. Tal pole kardinaid ees ning kõik toas toimuv on näha. Ei tea, kas peaks talle kinkima ühe paari. Aknad on nii suured, et lausa maani ning arvatavasti juhivad kiirelt sooja toast välja. Niisiis läkski ta ohtlikule retkele.
Olin üsna pabinas, sest ei teadnud, kuidas too tädi reageerida võib, kui juhuslikult aknast välja vaatab. Vedas. Ta vaatas arvatavasti telekat ning ei märganudki, mis õues toimus. Ei läinudki palju aega, kui Siim juba oma lumelükkeretkelt tagasi oli.
Nüüd oli temalgi peas inimene, kelle hoovist võiks lume ära lükata. Suundusime nüüd mõned majad Järve poole ning lükkasime sealtki hanged kõrvale.
Kahju, et mõlemad vanainimesed nii nirudes majades elama peavad. Aknad on vanad ning mõned lausa katki või kinni löödud ning kes teab, kui palju sooja neil hommikuti toas on. Meie kohatine 11,5 pole vast nende omaga võrreldavgi.
Ei jätnud me lükkamata ka oma aiaesist. See siin aga väärib kõige vähem kirjeldamist.
Jagan sinuga veel vaid ühe mõtte:
Jõulud, või mitte, aga head tuleb ikka teha. Tehtud heategu olgu korda saadetud ainult selgest südame tahtest. Enesele kuulsuse kogumine on tühi närimine.
Kui sinu lähedal elab mõni vanainimene, kelle jalgvärav on seoses mitme lumetormiga juba üsna lumiseks muutunud, haara sinagi labidas ning mine vaata, kas saad kuidagi aidata. Mõni minut kiiret kühveldamist võib olla tohutu väärtusega teise inimese jaoks:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar