Käisime täna Siimuga kinos minu vaieldamatut lemmikut - Narniat vaatamas. Olen juba esimesest osast peale sellest tohutult vaimustuses ning see, et C.S.Lewis ise samuti kristlane oli, lisab asjale ainult plusspunkte. Terve film, kõik filmid tegelikult, on täis hästimärgatavaid paralleele.
See armastus, need katsumused, need ahvatlused ja mured. Ning lahendus, kelles need peituvad, on lihtsalt nii tõesed. Siinkohal ei räägi ma kurjadest veemadudest ega kahel jalal kõndivatest sõnnidest. Pean silmas hoopis Aslani ja Reepicheepi. Viimane neist esindab tohutut, piiramatut usku ja lõvi minu jaoks päästet. Oli ja on ka Jeesus ju Lõvi Juuda soost :)
...Kui päris aus olla, siis ma valasin oma 3D prillide taga pisaraid. Rõõm ja Tema ligiolu oli nii suur. See film on tohutuks tunnistuseks ja ühtlasi ka evangeeliumi kuulutuseks.
Tahan kindlasti ka ise kõik need raamatud ometi kord läbi lugeda. Kui mitte varem, siis oma lastele loen ma nad kindlasti ette.
Õhtul olime kõrvalmajas ning suutsin oma viimase korraliku kampsuni ära hävitada. Toetasin end vastu sooja pliiti ning enne kui ma arugi sain, tõusis kahtlast kärssamislõhna. Kuidagi olin suutnud minna vastu tulikuuma ahjuklaasi ja sedasi see kasutuskõlbmatuks muutuski. Proovisin asja küll äädikaga tupsutamisega päästa (aitab kergema villakahjustuse korral), aga lugu oli liiga hull.
Vähemalt ma tean nüüd, mida jõuludeks tahan - uut kampsunit ja kui võimalik, lausa mitut.
ps.uue telefoniga igati rahul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar