Saavutusvajadus või lihtsalt tähelepanuvajadus?

 Nüüd on pulmadest möödas juba pea viis kuud. Kõik see jooksmine, planeerimine, toimetamine oli nii mõnus. Pidevalt tundsin, et saan midagi saavutada ja loomulikult pälvisin tohutult tähelepanu.
 Tänaseks on see tormamine läbi. Kuidagi kahtlane on olla, sest mulle tundub, et ainult meil oli ideaalne ja imeline pulmapäev ning teiste omadega ei anna võrreldagi. Iseenesest on see ju hea:) Aga siiski... Tahaks sama palju tähelepanu saada.

 Kolmas kuu ülikoolis läheb ning kõik tundub üsna tavapärane. Liigagi joondus ja üheülbaline. Noortega tegelemiseks mul väga tahtmist ei ole. Lihtsalt pole. Erandeid on õnneks alati. Eelistan pigem sõpradega lihtsalt aega veeta, kui mõningaid mitte just kõige korralikemaid noori evangeliseerida. Kus on kuulutustahe? Ma tean, et olen pigem õpetajast julgustaja, kuid varem mul midagi niisugust väljasõitude vastu polnud. Olen nagu vanainimene, kes tahab kindlasti 8-9tundi magada ning tõstab kohe häält, kui midagi ei meeldi.
 Mõned korrad oleme siiski öösel sõitmas käinud lähemal ajal. Need läksid kuidagi ideaalselt ajakavasse. Järgmine päev oli vaba ning väsimuski oli tol hetkel kaugel. Praegu jääb talle aga alati mulje, nagu mulle mitte midagi ei istuks ja ei sobiks ning ma jälle lihtsalt hädaldan. Ja ega siis arusaamatused ka kaugel pole.
 Tähelepanuvajadus säilib siiski ning ma ei ole tihtipeale nõus ka seda jagama.

 Järgmiste eluetappide jaoks on liiga vara. Tuleb veel lihtsalt oodata ja endast parim anda. :)

 Ma tean, et mul ei ole millestki puudust. Ma nii tänan Isa selle kõige eest.

Minu tänased palvemärksõnad: kannatlikkus ja alandlikkus