Tore päev, mis muud.
Mina enam sedasi ringi ei vantsi.
Päev otsa jaluta ringi kogu kaamera jm varustus seljas ja lõpuks jõuad väsinuna sihtpunkti ning selgub, et nende arvates midagi kindlat polnudki... Maha ei saanud kusagile panna, sest iga veidikese aja tagant jalutavad mööda kahtlased isikud, kes jälgivad rahakotte jm taolisi asju:/
Praegu torkas pähe, et see on see mõtteerinevuse vahe. Kui lepitakse kokku, siis on asi kindel. Kui asi jääb ühele poolele kahtlaseks, tuleks siiski ka ise kohapeal ära käia.

*kooli->tööle->sihtpunkti Ilma kodust läbi käimata, söömata ja rampväsinuna. Õppeasjadki ei mahtunud kotti ära. Pluss veel oma rahakotile põntsu andmine.




Tegelikult on igas halvas asjas midagi positiivset ning mina olen õnnelik nende asjade üle:)