Eile öösel sain metsatukas kokku Maria ja Heidiga, kelle olin igavuse tõttu suutnud kodust nii kaugele ajada. Kell oli pool üks, kui hakkasime tasapisi üksteise samme ja rattakummi vihinat kuulma.
Jalutasin nendega poolteist tundi Sauel ringi. Ma ei mõista, miks ma pean nii õudsalt rääkima. Nii palju ja nii tobeda diktsiooniga:/ Ise ka tunnen, et kaua ma veel rääkida võin. Pidama aga ei saa...
Kell kolmveerand kaks öösel võtsime nõuks minu tagaaias rahvatantsu harjutada. See nägi üpris totter välja ja oli isegi tunne nagu me poleks selge mõistusegaXD

Nüüd on siis käes päev, mil toimub minu 9. klassi lõpetamine.
(hosanna, meid päästa. Õnnis on ta, kes toob au me Issandale...) - kummitab:S
Pean lõpuaktusel lugema kõne, mis mul kohe üldse välja ei tule. See diktsioon, nii tobe, nii harjumatu. Ma ei ole kunagi suutnud hääldusega midagi ette võtta. Kiirustan liiga palju ja hakkan "songerdama."
Nüüd tabas mind tõsiasi, et mida ma kardan, Jumal on minuga. Palveta ja kõik saab korda:)
Eks vaatab, mis ees ootab...

*Lõpupidu jääb ikkagi ära:S

*Vend lasi oma auto koju ära visata. Istub seal sees nüüd, naudib ja on üleüldse alkoholilõhnane ning pudikeelega.

* neljapäeval Saaremaale

*Ma ei taha enam kurja tädi mängida - pole minu stiil

*I can do all things through Christ who strenghtens me!