neljapäev, 31. märts 2011

Fu

Lh





reede, 25. märts 2011

Väike lõõgastus kulub alati ära, eriti pärast suurt pinget

Eile oli nii ülilõõgastav kuid samas ka väga pingestav päev.
 Enne loengut käisime tuttava juures, kes minu Altolt peaks mõlgid välja võtma. Siim suutis küll ise osa mõlgist välja sikutada, kui püüdis tagumist luuki avada, kuid see näitas ainult seda, kui õhuke mu auto tegelikult on.
 Kuna tagurdamisel tekkinud kokkupõrge suure betoonpostiga oli tugev, läks lisaks luugile kõveraks ka auto tagumine ots. Auto tuleb panna venituspinki ning see tähendab üsna parajat tööhulka. See aga omakorda kenakest eurosummat. Esmane prognoos oli umbes 300, ilma värvimise ja muude taoliste töödeta. Ma ehmatasin sellise summa peale üsna ära.
 Oma auto jätsin kiriku parklasse. Parkisin kenasti ära, et tehtud mõlki väga näha poleks. Häbi on ju ikka =/
 Loengus ei suutnud väga keskenduda ning minu jaoks oli kasulikkuse protsent minimaalne. Lausa lugesin minuteid, millal minema saaks.
 Kasutasime Siimuga lõpuks ära ühe oma pulmakinkidest - romantilise massaaži kahele Swisshoteli Amrita SPA-s. Jäime tohutult rahule. Massöörid olid tasemel ja tund aega nende käte all möödus nagu lennates. Minu jaoks oli esimene pool tundi sellest täielik palveaeg. Ainus asi, mis ju peas keerles oli auto ning see suur summa, mis selle parandamise alla läheb. Ma tundsin, kuidas Jumal mind kõnetas. Ta rahustas mind ning ütles, et ma laseksin lahti sellest rahast ning usaldaksin teda, sest tal on palju enamat minu jaoks varuks. Tohutu kergendus:) Ma küll jätkuvalt imestan, kui palju lähevad parandustööd maksma, kuid olen täielikus rahus, mis puutub sellesse rahasse. Ei muretse, ei hädalda=)
Lisaks sellele saime ka 1,5h külastada nende saunu ja basseini. Enamuse sellest ajast veetsime aurusaunas. Bassein tundus kuidagi jama. Mis sa seal 1,3m sügavuses vees ikka väga ujud. Jalad ju pidevalt põhjas. See-eest saunad olid mõnusad. Leilisaunast avanes imeline vaade linnale. Õiget sooja sauna sisse ei saanudki - maksimum on 80'C. See-eest aurukas oli nii mõnus niiske õhk, piisav palavus ja hästi mõnus olemine.
 Kui aus olla, siis tervet oma aega me seal vist täis polnudki. Midagi polnud enam teha ning tohutu janu ja väsimus tuli peale. Väga rahule jäime ikkagi=)
 Niisiis... Kui teil on mõni tuttav, kel mõni suurem tähtpäev tulemas - soovitan osta neile elamuskingitusi=) Meie poleks ise eales mõelnud taolisele puhkusele ning poleks osanud selleks aega leida.
 SUUR TÄNU TEILE, SÕBRAD=)

 *mõni minut tagasi avastasin enda jaoks klaveripalad. Idee nende kuulamiseks tuli Sampo reklaamist, mida netis nägin, kus mingi vanahärra trenni tegi:)
 Võrratu!=)


kolmapäev, 23. märts 2011

Guess who's the genius who dented the small adorable Alto...

big time...



Niisiis... Hoiuse avamine lükkub veidi edasi

esmaspäev, 21. märts 2011

Tahaks lendama minna

Varahommikune ärkamine oli väga kerge. Kakskümmend minutit pärast nelja suutsin end üles ajada ning viieks läksime lennujaama. Seisime ja ajasime Siimuga juttu. Arutasime, mida ette võtta ja kuhu reisida võiks.
 Otsus oli ühehäälne. Sõidame USAsse suvel või sügisel. Vastavalt sellele, kuidas aega leiame.
 Pulmarahast jäi täpselt nii palju üle, et saaksime reisile minna ning isegi tuleviku titefondi jääks omajagu raha. Alguses olin küll üsna skeptiline, aga suutsin lõpuks ikkagi mõista, et ega seda nii palju ka vaja ei lähe.

 Hetkel otsin ja tuuseldan ise erinevate pankade hoiusevõimalusi. Tulevikku võib ju investeerida. Lähipäevil lähen tellereid tüütama.

 Aga jah. Lennujaama juurde tagasi. Seisime ja ootasime Patty't. Nii võrratu oli teda näha veel enne kui ta ära sõidab. Ajasime juttu, planeerisime tulevikku ning palvetasime.  Jumal on nii hea!

 Tunni aja pärast algab meie esimene hääleseade tund. can't wait!
Vene ja inglise keele õppimisest homseks tööks ei tule vast väga midagi välja. Laiskus. Kas kohe, või hilja õhtul...
või üldse mitte (pole absoluutselt tõenäoline)

pühapäev, 20. märts 2011

Patty lendab homme varahommikul USA-sse tagasi. Üle kümne aasta elas siin, aga kui Jumal kutsub, siis ta kutsub=)
Läheme Siimuga kella viieks lennujaama. Ma küll ei kujuta ette, kuidas ma end voodist üles vean, aga ju see mingil viisil ikkagi toimub.
 Plaanime Siimuga tasapisi USAsse minekut. Kaugemas tulevikus. Tahaks ju Keith'le, Tamara'le ja Patty'le külla minna=D

 Usin töönädalavahetus kujunes kaugeltki mitte nii asjalikuks. Alati tulevad sõbrad külla ning sealt edasi kipuvad asjad venima=P

neljapäev, 17. märts 2011

KaabliMutt ja PC-Kutt ning Sammi-vanaema

 Täna käisime isapoolse vanaema sünnipäeval. Näen teda üsna harva, sest ei ela enam Sauel. Telefoniga helistades oskaks ma temaga jututeemasid leida. Niisama külla minekuks võimalusi väga ei teki.
Sünnipäevad ja jõulud on sellised toredad tähtpäevad, kus näeb neid inimesi, kellega tihti kokku ei puutu. Varem, kui kodus elasin nägin teda suviti iga päev. Ta elas meiega kunagi samal tänaval ning hiljem, kui korterisse kolis, astus astus läbi või käis oma maja vaarikapõõsaid ja hernepeenraid harimas.
Nii mõnus oli tal külas olla.

Isaga juttu ajades sain teada, et meie vanaema-liigitusel on pikem ajalugu. Nimelt kutsume üht vanaema Sammi-vanaemaks ja teist Mustamäe-vanaemaks. Oma hüüdnime sai isa ema oma koera, Sammi järgi. Koer oli must kui öö ning mina teda ei sallinud. Ega tema vist mind ka. Mäletan kutsust vaid nii palju, et alati pidi isa mind süles väravast toaukseni viima ja et kord olevat toosama aiavalvur mind isegi siis naksata tahtnud.
Ka minu isa liigitas üht oma vanaema tema koera järgi. Kuidas sa ikka kahel vanaemal jutus vahet teed. Nende pärisnimede ütlemine pole nagu üldse oma ja lapsepõlve hüüdnimed on kerged püsima. Tema vanaema, kes elas Kopli ja Stroomi ranna kandis, oli Karu-vanaema. Miks? sest tal oli koer nimega Karu:)

KaabliMutt ja PC-Kutt - kohe näha, et õde-vend
 Seda, et mind ülikoolis kaablimutina teatakse, teate vist juba isegi. Kuna meil on pistikuid klassi peale üsna vähe, siis tihti tuleb hea istekoha nimel loobuda elektri kasutamisest. Läpaka juhe lihtsalt ei ulatu. Seetõttu olen endale hankinud 3m paksu pikenduskaabli. Oleksin eelistanud kokkurullitavat väikest pikendusjuhet, kuid kuna ma seda mitte kusagilt ei leidnud, pidin leppima õuekaabliga. 
 Iga loengu alguses vean oma kaableid lahti ja kokku. Eks sealt see hüüdnimi tulnud ongi. Õnneks olen ma seda nime vaid korra ja naljaga pooleks kuulnud. Loodan, et inimesed mäletavad mind ka näiteks millegi muu, kui kaabeldamise pärast.

 Minu vennal on aga tihtipeale probleeme oma sülearvutiga. HP, mis talle kolm aastat tagasi osteti osutus täielikuks jamaks. Pidevalt oli vaja garantiivahet käia ning möödunud nädalal andis see lõplikult otsad. Kuna lõputööd on vaja oma vahenditega kaitsma minna, on sülearvuti selle tegemise ja kaitsmisel vajalik, ostis ta endale uue, Toshiba rüperaali. Nüüd seegi garantiis. Emaplaadiga midagi. Aeg aga tiksub halastamatult. Lõputöö on vaja lõplikult valmis saada ja kaitsmiseks vormistada. 
 Isa naeris, et minu vennast saab siis PC-kutt. Kõnnib ilusasti loengusse, tõstab lauale suure kineskoopkuvari, klaviatuuri, arvutikasti ja hiire ning alustab konspekteerimist. =)

teisipäev, 15. märts 2011



Veel mõned päevad:)

pühapäev, 13. märts 2011

Päev otsa käisin läätsedega ringi.

Õhtuks võttis päris häguseks. Mitte just päris, aga kuidagi ebamugav hakkas järsku.
Tegin mõned pildid ja võtsin silmast ära.

Üsna laiali ripsmetušš, ja väga täpiline veebikaamera resolutsioon, aga pole hullu:D
oma
läätsedega