See lugu on vist juba pea kaks kuud kummitanud ning tundub, et kaja mu peas kestab seni kuni tuleb kevad.
Sel nädalal oli minu jaoks üks suur proovikivi, millega enamvähem kenasti ka hakkama sain. Pidin pärast kahekuist prooviaega ühe esitusega maha saama.
Ainus, mis nendest 4minutist mäletan on see, et mu silmad olid peaaegu kogu aeg kinni ja vahepeal passisin kella, sest aeg ronis hooga takka. Super suured tänud siinjuures minu juhendajale, kes mulle julgustust jagab
Tahaks veel kusagil end proovile panna, aga selle jaoks on enne vaja üht suurt imet ning topeltkoguses harjutamist.
Aeg rändab üldse meeletu hooga.
Alles oli september, nüüd juba detsembri keskpaik ja lõppenud semester. Aina jubedamaks läheb. Sess on kohe-kohe ukse taga ning mitmed ainetööd tuleks veel ära lõpetada ja mõne üksiku õnnetuga ka lõpuks ometi algust teha.
Seejärel algab tõemeeli viimane aasta ülikoolis. Aasta selles mõttes, et lõpetamine on järgmiste jõulude eel.
Oma juuksevärviga pole ma jätkuvalt 100% rahul. Erilisem tundub etem kui tavaline tuhavärv. Vahest on asi selles tobedas külmas, mis pole seni kordagi lasknud juukseid ilusad paista.
Tervest oma meigikotist jäin ka mõned nädalad tagasi ilma. Mitte, et seal midagi erilist olnud oleks või, et ma vajaks suurt kogust krohvi. Pigem seda,et see vähenegi, mida kasutasin, läks jalutama.
Külm ilm on mõnikord isegi lahe, aga ta ei tohiks pikalt kesta.
Ma lihtsalt nii naudin seda lugu..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar