Kuidagi huvitav on olla. Hiljuti lahkus mu elu üks kõige kallimaid inimesi. Kuna ta oli pikka aega haige ning oli juba teada, et tagajärgi leevendada ei anna, olin ma vist mingil määral sellega leppinud. Raske oli ikkagi, aga vähemalt on hea teada, et tal on nüüd palju parem.
 Huvitav on näha, kuidas inimesel oli nutti. Kõik oma otsused oli ta varem kordi läbi mõelnud ning nii palju kui mulle praegu on teada, ei ole ma jätkuvalt kindel, et kõik vaid sellega piirdub.
 Lapsepõlves oli ta pere vägagi austatud, tutvustega ja millestki polnud puudust. Suur maja Narva maantee ääres. 10magamistuba, jõulukingiks isesõitev vedur, kodustatud orav ja nii edasi. Siis tuli aga sõda, kõik võeti ära ning hiiglasliku maja asemel suunati pere 12m2 keldrisse.
 Sellest hoolimata hoiti kokku ning vanemad pühendasid end täielikult laste heaolule. Varasemad tööd ja tegemised tuli riigikorra muutumise tõttu kõrvale jätta. Väike tüdruk saadeti poodi kanga järele ja ema õmbles toodud materjalist müügiks riideid, mis lapse poolt poodi viidi. Just laps saadeti asju tooma, sest teati, et teda milleski kahtlustama ei hakata ning kinni ei peeta.
 Ma pole seni näinud inimest,  kes võiks endast kõik-kõik ära anda oma laste ja pere heaks. Ilma igasuguste aga-deta ja rõõmsa meelega. Mina tahan temalt õppida :)

 Kui ma läksin õppima majandust, siis ma veel ei teadnud, et temagi oli TTÜs majandust õppinud. Mitmetes olukordades on meil olnud sarnane arusaam ja maailmavaade. See armastus, mis ta mulle pakkus on lihtsalt kirjeldamatu.

aastal 1932, 2-aastasena (algul blond pärast loomulik brünett)

 Eelmise nädala pingelisusest ja ülesanneterohkusest hoolimata suutsin edukalt ära teha oma mootorrattaeksami ning tänaseks olen lubadega mutt. Usun, et mu vanaema oleks mu üle uhke. Kuigi, jah, mis ühel daamil on asja mootorratta selga. Aga kui meeldib, siis tuleb seda hästi osata.
 Arvan, et tean, kust oma kindlameelsuse saanud olen :)