Kõik nii kiirelt läeb

 Juuni on kohe-kohe lõppemas. Lihtsalt arusaamatu, kui kiirelt see otsa saab. Pole õiget suveilmagi olnud.

 Kursusega sain väga kenasti ühele poole. Ootan juba sügist, sest mu pea tunneb end kasutult.
 Motosõit on jälle hoos. Vahepeal oli ligi 3nädalane auk koolitööde ja muude ülesannete tõttu. Meeldib! :)
 No mina ei mõista. Harjutan pigem juba motikalt lendamist kui sõitmist. Suutsin üleeile kenasti lennukit panna rattalt, jälle.  Õnneks viga väga ei saanud, ainult vasak jalg hästi natuke paistes.
  Üritasin nimelt proovida põiget, kuid torbik oli nii kõrge, et jäin lenksuga selle taha kergelt kinni ja seejärel sõitsin juba järgmisele otsa..
Mina seda nii ei jäta. Proovin seni kuni kõik vajaliku selgeks saan! Vähemalt õpetaja on minuga kannatlik :)
 Kõrvalt vaadates ei tundu ratas üldse suur. Kuid selga istudes on temaga üliraske pöörata.
Üldse on mul tõrge paremale pööramisega. Vasakule liikumine tuleb kenasti välja, aga paremale ei saa.
 Olen nagu hobune, kes poste/torbikuid nähes plagama paneb.
 Igatahes mina sisendan endale, et ma saan hakkama, ma rohkem ei kuku ega lenda ning läbin kõik edukalt.

 Vahest on asi ka julguses. Õigemini julgusetuses. 

Homme taas sõitma. Enne veel massaaži. Ei kujuta ette, milline soolikas ma ratta seljas olen.

Minu puhkus on juba pea nädal aega kestnud, kuid puhkamisest väga juttu pole olnud. Siiani on õnnestunud lihtsalt veidi kauem magada, tunni võrra või nii.  Homne tõotab juba olla rahulikum.
 
 Elutuba on tapeedi ootel ning kipsplaadid on vaja lakke kinnitada. Meie lagi on lihtsalt nii lõbusalt kumer, et niisama värvimisest tolku ei ole.