Õppetöö selleks semestriks läbi. Või noh, kõige pingsamad õppehetked on veel ees - 7dal on viimane eksam. Tahaks selle väga edukalt ära teha. Siis võib kenasti suvele vastu minna.
Tegelikult ma ei ole oma selle semestri tulemustega rahul, sest saaks veel paremini. Praegugi parandan saadud tulemusi veelgi kenamaks. Katsun oma sihtmärki hoida viimase hetkeni :)
Ainetöö viitamine tundub lõbus asi. Eriti siis kui töö sai kenasti esitatud ning osad raamatutki tagasi viidud. Aga kahe tunni ohverdamine on seda väärt. Lihtsalt peab olema.
Kodus teeme jätkuvalt remonti. Vedasin paar tundi tagasi elutoa parketti kärult ära. Varsti vahetame jälle köögipõranda välja. Ja otsime torumeest, kes oskaks vähendada torude higistamist.
Õues olemiseks ei ole üldse tahet. Meil, siin, on nimelt sääsed... Kuiv pinnas, mulda peaaegu polegi, aga nemad tikuvad ikka siia. Meil on ainult männid ja liiv. Jaanipäevaks pidid nad parematele jahimaadele minema. Loodan, et äkki lähevad varem.
Ma ei mõista, kuidas ma varem Sauel elades elus püsisin. Täielik sääseparadiis. Neid ei huvita, kas sa paned mürki või nelgiõli või ükskõik mida, ikka järavad.
Pühapäeval sain igasugu hullustega hakkama. Sõbranna vedas mu kiikuma - kiikingule. Mina, kes ma paaniliselt kiikesid kardan olin sellega nõus. Juhuslikult võitsin ma kiikumise kolmele inimesele ning oligi kohustus ja polnud mingit vabandust ära nihverdamiseks.
Kiikuda polnud üldse hull, sest meid teibiti korralikult kinni. Raskusi valmistas õigel ajal kükitamine ja püsti tõusmine. Teatud hetkest alates tundus täielikult kükki minemine võimatu tegevusena. Kaua ei kiikunudki, jalad ei pidanud vastu. Maha astudes käisin veerand tundi ringi värisevatel jalgadel. Üks osa sellest oli kindlasti adrenaliin, kuid peamine oli lihaspinge.
Siim sai täiega hästi hakkama. Esimene kord kiikuda ning üle võlli käimine polnud kaugel. Jällegi oli asi väheses harjutamises.
Pärast kiikumist mõtlesime, et läheks äkki kusagile sööma. Poolel teel asus aga Tivoli. Seesama, mis sadamas püsti on pandud. Olin juba ammu vaadanud nende kõige hullemat atraktsiooni "Extreme", kuid hind ja argpükslikkus hoidsid mind sellest kaugemale.
Siis, oh siis, see õnnis hetk. Mulle pakuti välja, et ah, läheme sinna peale. Ega ma ei saanud ju mingi tossike olla. Läksimegi.
Juba peale istudes tundus asi kahtlane. Olgugi, et iste oli mugav, oli see mulle suur. Ruumi jäi palju üle. Ning sülle lükatud turvapost tegi nii vaikse klõpsu, et ma olin oma lennus suhteliselt kindel.
Ohjaa... õudne oli. Terve aja ma ainult röökisin. Karussell on väga lähedalt seotud kiikumisega. Lihtsalt veel hullem, veel kiirem ja veel suurem. Ma olin täiesti kindel, et siit ma elusana ei pääse ning jõudsin kõik oma palvedki ära pidada. Lubasin, et ei lähe elu sees enam tolle inimese üleskutsel kusagile. Järgmise korrani...
Hirmutav ei olnud pingi üles alla pöörlemine, kõrged kaared ega kiire langemine, vaid hoopis see, et mu õlad tahtsid lilla tugiposti vahelt välja libiseda. Käisin toolis ringi nagu kaltsunukk.Mõnel matsakamal oleks tükk maad julgem sõita olnud.
Hea oli, et enne starti oma abielusõrmuse nimetissõrme lükkasin. Viimasel ajal on ta veidi suureks jäänud. Muidu oleks sellest ilma jäänud.
Ma ei uskunud ise ka, et olin äsja sellele idiootsusele roninud. Maksis ta, mis maksis, aga väärt ta oli..
 |
| Surmahirm..=D |
Õhtul voodisse minnes ei saanud ma magada. Niipea, kui silmad sulgesin hakkas jälle kogu raputamineja lendamine pihta. Ma olin täiesti teadlik, et olen oma voodis ja midagi siin ei liigu, aga mingi aju närv mul sedasi ei arvanud. Magamisasendi muutmine ei aidanud.
Järgmisel hommikul sain sugulaselt teada, et sellises olukorras tuleb käsi maha panna. Mingi alateadvuse osa teab, et maapind ei liigu ja olemine läheb korda. Tõsi küll, aitab see esmajoones vintis olemisest tekkinud keerlemise vähendamiseks. Aga toimib ideaalselt ka kainete puhul.
Järgmine kord ma siis tean.
Tegin eile jalgratta korda. Äge oli sõita. Seda enam, et ligi viis aastat polnud kordagi jalgrattale lähenenud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar