Õigemini, viimastel päevadel tõukamist. Lumi ja jää on põhimõtteliselt kadunud ning minu kiireks liiklusvahendiks on mu väike Putukas. Nendel kohtadel, mis veel libedad, haaran ta kaenlasse ja tatsan omal jalal üle.
Päris paljud vaatavad järgi. Õues on ju tegelikult ca -2'C. Samuti ei suuda mitmed õppejõud minu liiklusvahendit märkimata jätta. Kusagile fuajeesse ma teda jätta ei julge. Liiga lihtne on üle õla võtta ja ära jalutada. Seega vean teda endaga loengutesse. Mõni õppejõud on juba mitmendat päeva ja korda mind kommenteerinud. Õnneks heaga, aga ikkagi. Kui tahab sõita, siis küsigu. =)
Tunnistan ausalt üles, et mõned kiiremad tõuked olen koolimaja koridorides juba teinud. Aga nii, et keegi ei näe. Vähemalt nii, et ma kedagi ohtu ei sea.
Täna käisin lõpuks massaažis ära. Poolteist kuud ootasin oma aega. Tui Na massaaž - kael, õlad, selg. Super! Minu üllatuseks selgus, et selg oli täitsa kinni omadega. Lihased pinges. Pärast parema seljapoole masseerimist oli selline tunne nagu keegi oleks (heas mõttes) minust teerulliga üle sõitnud ning vasak külg on veel sillutamata. Surin käis üle terve kere. Nii mõnus!
Hetkel on selja peal üks punkt, mis tundub hullu tropina, aga ma loodan, et läheb üle:)
Viimastel päevadel olen palju mõelnud sellele, kui hästi mul kõik on läinud. Head õppetulemused läbi terve kooliaja, toimiv ja hea elu, pere, töö ja kõik muu. Mõni teine ütleks, et on ikka õnn inimesel. Mina ütlen, et ma olen õnnistatud :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar