Tükike südamest.

Tundub nagu poleks vahet, kui palju ma püüan või unistan, pärale ikka ei jõua. Samas, võib-olla kunagi jõuan. Aga nii väga tahaks.. Süda nii hüüab.

 Pärast oma elus pöördepunktini jõudmist tuli mu südamesse igatsus. Igatsus tuua Temale kiitust ning ise teisi ülistuse teel  tema ligiolusse juhtida.
 Kunagi oli mu vanas kodukirikus ülistus fono saatel. Laulud olid võrratud ning süda ihkas ka ise kaasas olla. Tol ajal olin ma veel pühapäevakooli eas ning liiga pisike, et olla teenistusharus osa. Ajaks, mil olin juba piisavalt tugev ja enesekindel oli kõik teinud aga totaalse tagasisammu ning taanduti jälle lauluraamatutele.
 Mitte, et mul midagi nende vastu oleks, aga need lihtsalt ei helise mu südames nõnda nagu peaksid.
Pärast väikeseid uitamisi, peamiselt selle tõttu, et ei olnud kedagi, kes mu käekäigu järele oleks huvi tundnud, jõudsin oma praegusesse kodukogudusse. Olen nii õnnelik, et mulle on antud võimalus kaasa teha ülistuses. Sammuke lähemale oma unistusele.

 Mul on olemas võimalus, end ja oma häält arendada. Sünnipäevakingiks sain hääleseade tunnid. Tänaseks on sünnipäevast möödas pea kaks kuud, kuid pole ikka veel jõudnud endale aega kokku leppida. Praegu tundub, et jaanuaris pean kindlasti võtma aega ning ära käima. Kui vähegi võimalik oleks, läheks kohe. Kalender on aga täis.

 Süda ütleb, et ma pean veel veidi ootama, veel veidi ootama, et teed mu ees lahti läheks. Aga ma ei tahagi kõike kohe ja korraga, kasvõi jupikaupa rohkem võimalusi ja väljakutseid. Lihtsalt see protsess, tundub nagu paigalseis.

 Ta saadab mu teele palju inimesi. Mitmega neist on meil sarnased soovid. Mõnega nendest võiks vestelda õhtu otsa, ühiseid vestlusteemasid jätkuks ja olen üsna kindel, et kumbki ei tunneks teist poolt peale suruvana. Samas, teisega on selline tunne, et kuigi ühtegi lahkheli ei ole, ei suudaks elusees heaks sõpraks pidada. Lihtsalt mingi sein on vahel. Ükskõik, kui väga ei püüaks ka end ja oma arvamust maha suruda või kui positiivne ka ei püüaks olla.

 Nädalavahetus Saaremaal oli minu jaoks mõnes mõttes väga segamini. Igasugune organiseerimine ja info liikumine on mu jaoks alati esmatähtis. Võrratu on, kui keegi soovib mind kusagile abiks. Loomulikult. Aga mul on jällegi oma kiiksud. Olen alati vajanud seda, et keegi minu ponnistusi märkaks ja mõnigi kord hea sõna ütleks. Mul oli tõsiselt vajaka julgustusest. See, kui inimesed hakkavad häid sõnu ütlema, mingite situatsioonide tagajärjena, pole minu jaoks kunagi olnud sama väärt, kui see kui keegi omal ettevõtmisel julgustab. Hea oli, et üks minu jaoks vägagi autoriteetne isik mulle ise ligi astus ja mind pärast ülistust julgustama tuli. Ma nii vajasin seda. Tolleks korraks sellest piisas, et minu mõtteid selgeks teha. Praegu tundub aga, et headest sõnadest on taas puudus. Minu palve on, et Ta saadaks mulle julgustust ja kinnitust teiste inimeste kaudu.

 Siitpoolt väike palve teile, blogilugejad -> Võtke mind oma palvenimekirja, et Jumal võiks mulle näidata minu järgmisi samme ja annaks mulle kannatlikku meelt.